Mingil veidral põhjusel olen ma liitunud umbes viie-kuue kogukonnagrupiga, mis on pidevalt, ja eriti peale jaaniaega, täitunud postitustega, kus otsitakse kadunud telefone. Nende kõrval on Facebooki ajajoon täitunud aga “sõprade” postitustega, kes kurdavad, et telefon on kadunud ja nüüd peaks kõik neile uuesti telefoninumbrit jagama.
Ma võiks kirjutada eepose sellest teekonnast, mille ma pean läbima, et mitte kirjutada sinna postituse all paar vängemat sõna varukoopiatest, olmelistest nutitarkustest ning teiste aja väärtustamisest.
Mul ei võta tükki küljest ära trükkida kommentaarikasti mõned numbrid, et mulle saaks võibolla helistada kunagi keegi, kes pole nüüdseks kolm aastat helistanud. Aga kuulge, miks ma peaksin? Miks ma peaks kulutama oma aega seetõttu, et keegi teine ei ole viitsinud ühel hetkel panna ühte linnukest, et kontaktid kuskile varundada? Ja oleks see asi ühekordne. See on nagu sõltuvus: kui korra tulnud, siis raske vabaneda ning ikka ja jälle on sama probleemi kütkes need ühed ja samad õnnetud.
