Augusti algusest on mu telefonis nurgake nimega Digital Wellbeing. See kõlab küll nagu mõni hipsteritele mõeldud spaapakett, aga tegelikult on asi tõsine. Kui kevadel käis suurem arutelu selle üle, et nutiseadmed ja neis olevad teenused nagu Facebook või muud ongi disainitud selliseks, et nad tekitaksid meis sõltuvust, siis olid Google ja Apple sunnitud sisse viima muutusi, et oma seadmed vähem sõltuvusttekitavaks teha.
Nii uus Android kui sügisel ilmuv iOS sisaldavad sellist nutisõltuvuse nurgakest, kust näeb, kui palju sa oled telefoni kasutanud, millised äpid kõige enam su aega kulutavad ning ühtlasi on võimalik seada endale piirangud. Kirjutasin kevadel siinsamas, kuidas minu arvates on see kõik üsna küüniline, sest esiteks inimesed ilmselt üldse ei hakka endale piiranguid seadma ning teiseks kui hakkavad, siis Google’i ja Apple’i konkurentidele, eelkõige Facebookile ja Twitterile.
Nüüd, pärast paarinädalast digitaalse heaolu režiimis elamist, on meil hea võimalus lähemalt vaadata, kuidas töötab alkohooliku aju ehk järgneb kokkuvõte alapealkirjaga “Põhjuse leiab ju ikka.”
