Kuulsad ja vastuolulised üheksakümnendad polnud lihtne aeg ka arvutiostjale. Kui praegu viskame poest sobivat arvutit välja valides pilgu mõnele üksikule tehnilisele näitajale, siis 1990ndatel mindi arvutit ostma pika nimekirjaga, millised jupid peaks masinas olema. 

1990ndate alguses, taasiseseisvumise esimestel aastatel, olid müüki saabunud personaalarvutid üsna uus asi, kuna nõukaaja lõpus maksid need hingehinda ja need, kes Läänest esimesed arvutid tõid, võisid endale pärast arvuti müümist osta Žiguli või parimal juhul isegi maja. Tegelikult oli aga PC-st saanud raudse eesriide taga laiatarbekaup ning selle võis endale soetada igaüks. 

Sellest hetkest, kui sattusime õigele poole eesriiet või õigemini kui «nõukogude» eesriie oli langenud, avanes korraga väga kirev arvutimaailm, milles orienteerumine oli arusaadav vaid IT-spetsialistidele, tavainimene aga pidi selgeks õppima uue keerulise ingliskeelsetest väljenditest ja mitmetähelistest lühenditest koosneva sõnastiku, milles osavalt navigeerides endale sobiv masin kokku panna.