Eelmisel nädalal esitles soomlanna Linda Liukas Eestis oma raamatut “Tere, Ruby”. Tegu pole lihtsalt naaberrahvuse uudiskirjanduse tõlkega, sest Liukase raamat on muutunud üleilmseks menukiks.Selle põhjus on lihtne –“Tere, Ruby” aitab tutvustada arvutite ja programmeerimsie maailma eripära sõbraliku lasteraamatu vormis ilma keeruliste koodinäideteta.
Rääkisin Linda Liukasega Rubyst, koodi kirjutamisest, lastest, aga ka vanematest, kes tunnevad, et peavad oma lapsi kuidagi arvutimaailmaga tuttavaks tegema.
Kas sa oled ka ise programmeerija?
Nagu paljud noored 2000-ndate algusest, veetsin ma palju aega internetis ja õppisin tundma PHPd, HTMLi, CSSi, serverite seadistamist ja netist leitud koodijuppidega programmeerimist. Aga minust ei saanud kunagi tõsist, päris programmeerijat, keda kutsutakse inglise keeles engineer.
Aalto ülikooli läksin ma õppima hoopis mehhaanikainseneriks ja õpingute käigus jõudsin ka Stanfordi ülikooli. Just seal armusin ma programmeerimisse kui loovasse tegevusse, millega ettetulevaid probleeme lahendada. Edasi tegin ma Rails Girlsi, mis oli mänguline ja loov viisprogrammeerimisega tegeleda ja sattusin New Yorki CodeCademy meeskonda, kus me olime toona viiekesi. Just seal olin ma kõige lähemal päris programmeerija tööle.
Aga seal ma olin pisut pettunud… või pigem avanesid mu silmad startup-maailma põhitõdede osas, et seal päästetakse maailma ja tehakse seda paremaks. Tulin tagasi Helsingisse ja tundsin, et tahan midagi teha lastele. Nii alustasingi raamatuga. Kokkuvõttes pean ma ennast üsna keskpäraseks programmeerijaks, kuigi mul väga head programmeerija isikuomadused. Näiteks ma olen jäärapäine, püsiv ja huvituv.
Ilmselt seepärast saingi äsja Soomes valmisRuby-sarja teise raamatuga “Kuidas arvutid töötavad?”, sest mul polnud aimugi, kuidas elektrist saavad bitid ja baidid, mis on loogikaväravad ja komponendid. Tellisin seitse raamatut ja tegin endale ise selgeks, kuidas arvutid töötavad.
Selge, see tase on mulle tuttav, sest ma olen ise sama moodiPHP,HTMLi ja CSSiga tegelenud, kuigi pole programmeerija. Aga miks su arvates lastel vaja programmeerimisega tegeleda? Kas kõik peaksid olema nagu sina ja mina, et oskavad tsipake neidlevinumaid keeli?
See raamat ei õpeta Ruby keeles programmeerimist, vaid arvutuslikku mõtlemist. See tähendab, et programmeerimiskeeled võivad minna ja tulla, kuid teatud põhitõed jäävad samaks. Näiteks alati tuleb suure probleemi lahendamiseks see teha väikesteks alaprobleemideks.
Raamat jälgib väikest tüdrukut Ruby, kes kasvas välja mu enda hädast, kui ma programmeerimist õppisin. Kui ma uurisin, mis on ikkagi objektorienteeritud programmeerimine või garbage collection iOSi puhul, püüdsin selle selgeks teha nii, et 6-aastane saaks aru.
Ja siis ma sain aru, et tehnoloogiamaailma saab jutustada läbi lugude, millel võivad olla väga sügavad mõõtmed. Miks keegi sellest inimlikul moel ei jutusta? Kui Apple oleks tegelane, oleks ta lumeleopard, kes on ilus, valiv ja kellele meeldivad väga kaunid asjad, aga ta mängiks ainult omaenda lillelises aias. Rohelisi roboteid oleks palju ja nendega oleks alati palju sehkendamist, aga nad usuvad jagamisse ja avatud olemisse. Ja siis on seal veel tegelased nagu pingviin (Linux)ning Django, kelle lemmikloom on püüton.
Mu ema küll ütles, et sa jutustad nagu 70-ndate nõukogude propaganda, kui teed ühe suure firma mingi tegelaseks. Aga ma arvan, et need ettevõtted (Apple, Google, Linux jne) on kõikjal meie ümber, neist sõltub palju, neil on väga omalaadsed väärtused ja me peame neist kuidagi rääkima.
Ruby raamatus on ka ülesanded. Me käime läbi arvutusliku mõtlemise põhitõed, näiteks probleemi osadeks võtmine ja ülesannete järjestamist, erinevate mustrite märkamine, andmetüübid nagu string või tõeväärtus (boolean).
Pärast raamatu lugemist võiks laps osata mõelda, millist sorti ülesannete lahendamiseks arvuti sobib ja millisteks mitte ning kuidas probleemi struktureerida nii, et arvuti sellest aru saaks.
Aga programmeerimine on ainult üks tööriist selles kastis, mida tehnoloogia meile pakub. Kogu meie maailm, hambaharjadest latte tegemiseni on varsti täis masinaid ja arvuteid. Seepärast saigi teine raamat sellest, kuidas arvutid töötavad. Ja edasi tuleb kolmas ilmselt sellest, kuidas internet töötab ning neljas sellest, kuidas tehisintellekt töötab.
Igast lapsest ei saa programmeerija. Aga iga laps võiks omandada suhtumise, kus ta ei tunne arvutite ees hirmu.
Ilmselt on vanemaid, kes tunnevad, et nad peaks ka kuidagi oma lastes sellist suhtumist arendama. Aga võib-olla pole nad ise IT-s nii pädevad või ei tunne end selles nii kindlalt. Mida neil teha?
Jah, palju küsivad mult, et miks sa tegid nii iidses vormis teose nagu raamat seda on, kui võiks teha äpi või veebisaidi. Aga paljudel lastel on lapsepõlvesjuba isegi palju “ekraaniaega” ja järjekordse veebisaidi tegemine poleks see, mida mina parimaks pean.
Raamatulugemine tekitab mingi väga erilise seose lapse ja vanema vahel, mäletan seda ise Pipi Pikksukast ja Muumidest.
Kui aus olla, siis oli mul esialgu plaan kirjutada raamat hoopis osavatele programmeerijatest vanematele, kes ei osanud oma tööst lastega rääkida. Kickstarteri kampaania käigus sain aru, et ka need mitte-programmeerijatest vanemad tahavad lapsi harida.
Nii ongi iga peatüki alguses nii-öelda tööriistakasti osa. See seletab vanemale, milliseid arvutusliku mõtlemise teemasid see peatükk harjutab. See peaks tegema raamatut käepärasemaks ka neile vanematele, kellel pole programmeerimise tausta.
Igaks juhuks küsin üle, et raamat on tüdrukust Ruby, aga see pole kirjutatud ainult tüdrukutele?
Ma kirjutasin raamatu endale kui ma olin kuue-seitsmene, aga see pole kindlasti mõeldud tüdrukutele.
Mul oli väga hea meel, kui ma käisin Jaapanis raamatut tutvustamas ja väikesed poisid näitasid, et nende lemmiktegelane selles on tüdruk Ruby. Meil on rohkem naiskangelasi vaja, kellele alt üles vaadata ja öelda, et ma tahaks tema moodi olla. Täpselt nagu maailmal oli väga vaja, et Star Warsis on nüüd vinge jedirüütel Rey.
Sul on üks lugu veel rääkida. Sul õnnestus teha eriti edukas Kickstarteri kampaania (Liukas kogus raamatu eeltellimustega 380 747 dollarit). Anna vihjeid, kuidas see käib.
Nüüd on sellest lihtne rääkida, aga kui sa oleks seda umbes kaks aastat tagasi küsinud, siis ma oleks ilmset nutma puhkenud.
Kickstarteri kampaania saladus on see, et see peab olema ühe teekonna lõpp, mitte algus. Mul oli inimeste võrgustik juba enneKickstarterit, keda oma projektiga tüütasin. Nemad haarasid kohe õngest, kui ma oma kampaania käima panin ja mõne aja pärast tekkis suurem tähelepanulaine. Suured väljaanded hakkasid sellest kirjutama, sest mu raamat tabas ilmselt olulist ühiskondlikku muutust üle maailma.
Oluline arvestada, et Kickstarteri kampaania tegemine on täiskohaga töö.
Ahaa, nii et ei saa lihtsalt oma videot üles riputada ja oodata, kuni raha kohale tuleb?
Ei, ma hakkasin valmistuma juba kaks-kolm kuud enne ning otsisin inimesi ja võtmeisikuid, kellele projekt võiks oluline olla. Tegin mitu videot, sest esimene polnud piisavalt hea. Töötasin välja mitu teostusplaani. Ja kõike seda esialgse sihtmärgi täitmiseks, mis oli 10 000 dollarit.
Ja siis tuli sellest suur hitt. Esialgneplaanteha oma vanemate garaažis 32-leheküljeline raamat 500tiraažigakukkus ära. Raamat jäi tähtajast aasta jagu hiljaks, tuli 120 lehekülje paks, vajas uusi illustratsioone.
Muidugi, kampaaniaga saadud raha andis võimaluse paljudele asjadele “ei" öelda, näiteks nagu investori või mõne kirjastaja pakutud ebasoodsatelepingutingimustega nõustumine. Aga sellega tuli ka palju stressi, sest Kickstarteris on väga häälekas vähemus, kes on põhjusega väga pettunud, kui projekti täitumine edasi lükkub. Pea kaks aastat ei saanud ma öösiti magada ja ärkasin hirmuga üles, sest ma nägin unes neid lapsevanemaid, kes kirjutasid mulle vihaseid e-kirju, kuna raamat polnud nende laste sünnipäevaks valmis saanud.
Nii et kui inimesed küsivad, et kas ma teeks veel ühe Kickstarteri kampaania, siis ma vist ei teeks, kuigi praegu olen ma sellele oma tänu võlgu. See oli üks kõige stressirohkemaid elamusi mu elus.
Fotod:Vallo Kruuser
