Teadlased tegid oma avastuse tänavu jaanuaris ja asusid seejärel puudutatud osapooli sellest informeerima. Esimesena teavitati Saksa ettevõtet Infineon, mille koodi põhjal probleemist puudutatud krüptovõtmeid genereeritakse, lisaks võeti ühendust ka klientide või lõppkasutajatega.

Švenda kinnitas, et ühtegi reaalset ID-kaarti nad “murda” pole üritanud. “Me katsetasime lihtsalt suurt hulka Eestis kasutusel olevaid avalikke võtmeid, et leida see selgelt eristuv “sõrmejälg”, mis on omane kõigile krüptovõtmetele, millel see probleem on. Me ei ole proovinud reaalselt ühtegi võtit faktoriseerida (avalikus võtmes oleva arvu tegurite leidmine läbiproovimise teel, millega saab tuletada privaatvõtme – toim), kuna see maksab keskmiselt 20 000 dollarit,” selgitas Švenda.

Miks just 17 päeva?

Kui teadlaste publikatsiooni andmed sel nädalal avastati, tegi väljaane Ars Technica kalkulatsiooni, et 2048-bitiseid võtmeid (mis on kasutusel Eesti ID-kaartides) võiks murda 17 päevaga. Švenda andis ka omapoolse seletuse, miks just 17 päeva.

Ühe sellise võtme läbiproovimine võtaks teadlaste hinnangul aega 140,8 protsessoritööaastat, s.t 51 392 päeva, kui tööd teeb üks 2014. aasta 3 GHz võimsusega Inteli protsessor. Võtme murdmiseks kasutatakse aga meetodit, kus võetakse kasutusele suur hulk arvuteid, mida on kõige lihtsam teha Amazoni pilvearvutuse teenusega AWS. Kui tellida pakett, mis sisaldab 1000 protsessori võimsust (51 392 / 1000 = 51,4 päeva), mis on kahetuumalised, on tulemus 51,4 / 2 = 25,7 päeva.

Kuna aga Amazoni pilves on veidi võimsamad arvutid kui teadlaste kasutatud arvutuses, kuluks lahtimurdmisele 25,7 päeva asemel 17. “Minu hinnangul on see arv saadud Amazon AWS C4 teenuse järgi, mis on veidi kiirem kui meie kalkulatsioonis olev protsessor, lisaks on sellel kaks tuuma,” selgitas Švenda.

Ent tegelikult pole Švenda sõnul piirangut, kui palju arvutusvõimsust ühe krüptovõtme lahtimurdmisse panna. “Mida rohkem protsessoreid on, seda kiiremini tuleb vastus. Otsimisvahemik vajalike võtmete leidmiseks jagatakse protsessorite vahel ära. Mida rohkem neid on, seda väiksem on vahemik, kust otsida ja seda kiirem on üleüldine faktoriseerimise aeg.”