Eestis on mobiilse interneti levi ja kiirusega maailma mõistes väga hästi. Vahet ei ole, kas viibid südalinnas või keset raba – enamiku ajast on telefonis 4G ühendus olemas.
Samuti ei ole meil internetimahud sedasi piiratud nagu see paljudes riikides kombeks on, mis tähendab, et vajaduse korral saab internetiühenduseta sõbrale ise hotspoti teha ehk oma võrguühendust teistega jagada.
Müüt või tõde: kas hotspoti tegemine on telefoni akule kõige kurnavam tegevus?
Tänaseni on paljude kasutajate seas üpris levinud arusaam, et mobiilse internetiühenduse jagamine ehk hotspoti tegemine on nutitelefoni akule üks kõige kurnavamaid asju üldse. Elisa seadmete tootejuhi Kirill Šapošnikovi sõnul ei saa seda väidet päris 100% ümber lükata, kuid samas ei tõtta ta seda ka kinnitama.
“Põhjus on väga lihtne tegelikult, iga protsess, mida konkreetne nutiseade läbi viib, on akule kurnav ja tühjendab seda. Kui me räägime kõige kurnavamatest asjadest, siis tänapäeva hiigelsuurte ekraanide vooluga toitmine on üks kurnavamaid asju seadmele,” sõnas ta.
Kuid ekraani vooluga toitmisest ei saa telefoni kasutades kuidagi hoiduda, hotspot omakorda aga päris esmaste funktsioonide hulka ei kuulu. “Jah, hotspoti kasutamine annab omakorda löögi akule, kuna korraga on kasutusel mitu erinevat kiipi (4G, WiFi + ühendus 1/2/3x seadmetega),” selgitas Šapošnikov, kuid lisas, et telefoni ülekuumenemist hotspoti kasutades siiski karta ei tasuks.
“Tänapäeva telefonid on varustatud termoanduritega, mis annavad koheselt kasutajale teada kui telefon on liialt kuumenenud.”
Mida hotspoti kasutades meeles pidada?
Iseenesest on telefoniga hotspoti tegemine üks mugavamaid variante internetiühenduste jagamiseks, kasvõi näiteks olukorras, kus sõber on külla tulnud ja küsib wifi parooli. Päris kogu aeg siiski Šapošnikovi sõnul hotspoti sees hoida ei tasuks.
“Telefoni hotspot kui võimalust soovitaksin ma kasutada pigem variandina, kus on kiiresti vaja saada ühendust internetiga. Millegi kiire vastamiseks, vaatamiseks vms. Hotspot on nagu trump taskus juhuks kui ei ole kuskilt internetiühendust võtta,” selgitas ta. Juhul kui leiad end pidevalt telefoniga võrguühendust jagamast, võid kaaluda juba selleks spetsiaalselt mõeldud seadme kasutamist.
“Kindlasti soovitan seadistada ka koheselt oma hotspotile ka parooli seadistada, et vältida tahtmatute külaliste liitumist sinu võrguga,” lisas tootejuht.
Kas teadsid, et hotspotile on ka alternatiive?
“Hotspoti tegemine on kasulik, kui on vaja kiiresti ja turvaliselt ühenduda internetiga läbi oma nutitelefoni. Juhul, kui tegemist on pikema sessiooniga, siis soovitan kasutada juba taskuruuterit, kuna antud seade on just nö. “hotspoti” tegemise jaoks mõeldud ehk piltlikult öeldes on tegu “hotspoti masinaga”. Ehk siis seadmesse käib sisse SIM-kaart ja kogu muu maagia teeb seade ise ära.”
Taskuruutereid on olemas kahe erineva ehitusega: eemaldatava ja fikseeritud akuga. Esimese variandi puhul on seega võimalik tühjaks saanud aku kohe värske vastu vahetada. “Väga mugav on mobiilset ruuterit kasutada näiteks reisides, kaugtööl või lihtsalt seltskonnas interneti jagamiseks,” rääkis Šapošnikov.
Sääraste ruuterite internetiühenduse kiirused küündivad olenevalt mudelist kuni 300mbit/s ja tavaliselt on ühe taskuruuteriga võimalik ühendada kuni 10 kasutajat korraga. Laadimine käib hõlpsasti läbi USB pesa ning muud keerulist tegelikult polegi.
