Lapse sündides on vanemate jaoks oluline, et beebi oleks terve, ilus, armas ja tore, kuid rahvastikuregistri jaoks on väga oluline anda talle isikukood ja värske ilmakodanik nii registrisse kirja panna.
Kujutage ette ühte suurt anumat, milles on miljoneid kokku rullitud pisikesi pabereid, iga paberi peal on kirjas inimese nimi, isikukood, tema lapsed, abielud, lahutused. Iga rulli küljes palju niite, mis on teiste rullidega ühendatud ja igaühe peal on omakorda midagi kirjas. See ongi rahvastikuregister väga lihtsustatud kujul.
Aga teeme ühe toreda elu rahvastikuregistri vaatest läbi.
20. oktoobril on kahel lapsevanemal õnnelik hetk, sünnib tore poisslaps. Sel hetkel, kui ilmakodanik on olemas, avab õde haiglas oma arvutist rahvastikuregistri teenuse ning esitab palve luua vastsündinule isikukood, mis koosneb lapse soost, sünnikuupäevast ja sellestki, mitmes laps ta sel päeval Eestis sünnijärjekorra alusel on.
“Just nii puutub iga eestlane esimest korda rahvastikuregistriga kokku, seda tavaliselt enda teadmata,” ütles Siseministeeriumi infotehnoloogia- ja arenduskeskuse (SMIT) hallatava ja arendatava rahvastikuregistri tooteomanik Andri Vanem.
Nüüd on lapsel isikukood, aga ega selle järgi teda koolis keegi kutsuma hakka. Lapsele on loomulikult vaja nime!
Kui vanemad pole abielus, tuleb neil lapse sünni registreerimiseks minna kohalikku omavalitsusse, Tallinnas võib külastada ka perekonnaseisuametit. Abielus inimestel on lihtne, nemad saavad kasutada eesti.ee portaali ning sealgi sünni registreerida, ka see info jõuab rahvastikuregistrisse.
Andri Vanema sõnul tekib tulevikus ka vabaabielus elavatel vanematel sama võimalus, kuid selleks läheb veel aega.
Kui vanemad abielus pole, kinnitab isa sünni registreerimise ajal, et laps on ikka tema laps. Samuti lisatakse nimele ja isikukoodile ka lapse elukoht, tavaliselt märgitakse see automaatselt ema elukoha järgi. Nii on laps saanud lisaks isikukoodile ka vanemad, elukoha ja nimeks Bruno-Benno.
Mõne aja pärast soovivad Bruno-Benno vanemad lapsega reisile minna ning poisile tellitakse Politsei-ja piirivalveameti teenindusbüroos pass. Passi saamiseks kontrollib politsei- ja piirivalveamet taotleja andmeid just rahvastikuregistrist: kas selline laps on ikka olemas, kelle laps ta on ja nii edasi. Kui Bruno-Benno vanemad passi kätte saavad, lisatakse rahvastikuregistris poisi andmete juurde ka dokumendi number.
Kolme aasta pärast soovivad Bruno-Benno vanemad ta lasteaeda panna, kohalikus omavalitsuses sellekohast sooviavaldust kirjutades küsitakse taas rahvastikuregistrist, kus Bruno-Benno elab, sest elukoha järgi saab lapsuke lasteaiakoha. Sama lugu on kooliga.
Aastad lähevad ja Bruno-Benno tahab korteri soetada ning vanematekodust lahkuda. Nii logibki ta eesti.ee portaali, täidab elukohateate ja nii märgitaksegi tema uus elukoht kenasti registrisse. Teine lugu on siis, kui Bruno-Benno uus pruut soovib mehe korterit enda elukohaks märkida, siis peab Bruno-Benno seda lubama ning needki andmed saavad õigeks.
Ja kui naine juba sisse kolinud, siis tuleb ta ju ka naiseks võtta. Bruno-Benno, kui romantiline mees, sellise ettepaneku teebki ning paari kuu pärast kantakse mõlema andmete juurde abieluside. Kuid rõõmsale sündmusele järgneb kohe ka kurb – Bruno-Benno isa on siit ilmast lahkunud. Bruno-Benno saab perearstilt isa surma kohta esmase dokumendi, millega ta saab kohalikus omavalitsuses surma registreerida ja rahvastikuregistrisse märgitakse inimene lahkunuks ning lisatakse juurde ka matmiskoht.
Andri Vanema sõnul on sellest loost kenasti näha, et kõik olulised sündmused käivad inimese elus käsikäes rahvastikuregistriga.
“Register teab, kes sa oled, kellega on sul sugulussidemed, kes on sinu lapsed, kus sa elad. See on Eesti riigi allikregister, mis on vajalik kogu e-riigi toimimiseks. Rahvastikuregistrist käivad teised teenused üle turvalise andmete vahetamise kanali X-tee andmeid küsimas,” rääkis Vanem. Sealt küsivad andmeid näiteks Maksu- ja tolliamet, Statistikaamet, Sotsiaalkindlustusamet ja väga mitmed teised asutused.
