Teadlased üritasid katsete käigus taastada üle saja aasta tagasi välja surnud rotiliigi genoomi, et näriline uuesti ellu äratada, vahendas teadusväljaanne Science. Teadustöö käigus selgus aga, et väljasurnud liikide taastamine ei pruugi ulmefilmidest kaugemale jõuda.
Sugulaste abiga
Teadlaste pingutustest hoolimata ei piisanud looma ellu äratamiseks tema genoomi taastamisest ning teadustöö on näide sellest, et inimkond on väljasurnud liikide ellu äratamisele ühtaegu uskumatult lähedal, aga ka lootusetult kaugel.
Elluäratamine tähendab seda, et võetakse ette mõne väljasurnud liigi sugulasliik ning üritatakse muuta tema genoomi nii, et see sarnaneks võimalikult palju väljasurnud liigi genoomiga.
Liikidega on hävinud ka ökosüsteemid
Seni pole suudetud tagasi tuua veel ühtegi liiki, kuid valdkond on geeniteadlastele ja bioloogidele endiselt erakordselt kütkestav. Väljasurnud liikide taastamine aitaks taastada ka kadunud ökosüsteeme ja parandada looduslikku tasakaalu.
Näiteks hoolitsesid mammutid arktikas selle eest, et puud ja põõsad ei kasvaks rägastikku ning väetasid sõnnikuga pinnast. Ettevõte Colossal Laboratories and Biosciences on võtnud eesmärgiks liigi taastada, aretades elevantidest mammutid või vähemalt mammuti-laadsed loomad.
Kadunud geenid
Selleks, et kadunud liiki taastada, tuleb teadlastel esmalt panna paika liigi genoom ning kohandada olemasoleva liigi DNA-d nii, et see klapiks väljasurnud liigiga. Järgmine väljakutse on luua embrüod ning hoolitseda selle eest, et need surrogaat-ema üsas tervelt ilmale tuleksid.
Teadlastel on õnnestunud tänaseks järjestada ligi 20 liigi genoomid, nende hulgas koopakaru, rändtuvi ja erinevad mammutid ja lennuvõimetud linnud, kuid seni pole suudetud ühtegi väljasurnud looma ellu äratada.
Kopenhaageni Ülikooli geeniteadlase Tom Gilberti hinnangul tuleb alustada väiksematest liikidest. “Kui tahame korda saata midagi nii hullumeelset, tuleks alustada millestki lihtsast,” selgitas Gilbert. Nii valitigi Jõulusaarel elanud rotiliik Rattus maclerai, mis kadus Austraalia rannikust 1200 kilomeetri kaugusel asuvalt saarelt 1908. aasta paiku. Kuna antud rotiliik on Norra rändroti lähedane sugulane, lootsid teadlased, et genoomi järjestamine ja modifitseerimine ei ole ülearu keeruline.
Midagi on puudu
Teadlased eraldasid Rattus maclerai säilmetest DNA ja järjestasid selle genoomiks, aga kuna säilmetest saab DNA eraldada vaid väikest osade kaupa, pidid teadlased tervikliku genoomi loomiseks kasutama ka rändroti DNA-d. Tulemus oli see, et viis protsenti Rattus maclerai genoomist jäi ikkagi puudu, mis tähendab, et liigi 34 000 geenist jäi taastamata 2500. Taastati näiteks ümara kõrvakuju määravad geenid, aga puudu jäid olulised immuunsüsteemi ja lõhnatajuga seotud geenid.
Viis protsenti on geneetikas suur number: inimese genoom erineb šimpansi ja bonobo genoomist vaid ühe protsendi võrra. See tähendab, et rändroti DNA-ga ei ole võimalik luua Jõulusaare roti genoomi. Tulemuseks on hoopis uut sorti liik ja sellel puudub teadlaste hinnangul eesmärk.
Kahjuks on puuduvad geenid sageli just need, mis liike üksteisest eristavad. Mida rohkem aega on möödas liigi väljasuremisest, seda suurem on erinevus sugulasliigi ja väljasurnud liigi vahel ning seda rohkem geene on tõenäoliselt puudu. Jõulusaare rott ja Norra rändrott lahknesid 2,6 miljoni aasta eest, mis on evolutsioonis vaid hetk. Mammutid ja Aasia elevandid lahknesid aga kuus miljonit aastat tagasi.
Kõik on võimalik
Kõik ei lase end aga väljakutsetest heidutada ning Melbourne’i ülikooli teadlane Andrew Pask töötab usinalt selle nimel, et tuua tagasi väljasurnud kukkurloom, keda tuntakse Tasmaania tiigrina.
Tasmaania tiiger olevat ellu äratamiseks üks parimaid kandidaate ning Paski meeskond on tänaseks järjestanud kiskja genoomi ühes mitme potentsiaalse surrogaatliigi genoomidega. Ka Tasmaania tiigri puhul on viis protsenti genoomist taastamata, aga puudu on peamiselt korduvate piirkondade geenid, mis ei tohiks mõjutada looma välimust ega käitumist.
DNA järjestamise võimalused arenevad pidevalt edasi, mis tähendab, et täielikult taastatud genoomid jõuavad teadlaste töölauale järjest kiiremini.
Isegi kui mammuti või rändtuvi täpse koopia taastamine ei ole võimalik, viib teadustöö lõpuks asendusliikide loomiseni – loomad sarnanevad väljasurnud liikidega piisavalt, et täita oma funktsiooni ja taastada hävinud ökosüsteemid. Teadlaste sõnul ei peagi eesmärk olema luua täpseid koopiaid, vaid mitmekülgseid ja hoolikalt valitud hübriide. Näiteks käib praegu töö selle nimel, et taastada mammuti külmataluvust reguleerivad geenid, mida saaks kombineerida elevandi DNA-ga.
Tegemist on aga kuluka valdkonnaga ja mõned teadlased on mures, et väljasurnud liikide taastamine vähendaks looduskaitseks vajalikke ressursse, mida on juba praegu vähevõitu. Ühe liigi taastamiseks kulunud ressurssidega saaks päästa väljasuremisest kaheksa olemasolevat liiki.
