Kemikaalid on meie kõigi elus ja kõikjal meie ümber. TalTechi doktorant-nooremteadur Mari-Liis Ummik kirjutas ERRi Arvamusportaalis, kuidas saaksime mitte põhjustada kemikaalidega kahju iseendale ega teistele.
Septembri lõpus võeti 5. rahvusvahelisel kemikaalide konverentsil vastu uus globaalne kemikaalide raamistik, millel on oluline eesmärk: et kemikaalid ja jäätmed ei põhjustaks kahju keskkonnale ja tervisele. Aga kuidas seda teha, kui kemikaalid on igal pool meie ümber ja me puutume nendega pidevalt kokku?
Oluline on rõhutada, et “Globaalne kemikaalide raamistik – planeedi heaks, mida ei kahjusta kemikaalid ja jäätmed”(ingl. k Global Framework for Chemicals – For a Planet Free of Harm from Chemicals and Waste), nagu ka selle eelkäija, kemikaalide kasutamise rahvusvaheline strateegiline lähenemisviis (SAICM), on vabatahtlik lepe.
Eriliseks teeb raamistiku see, et selle läbirääkimistel osalesid võrdselt nii riikide esindajad kui ka kõikide sidusrühmade esindajad, ning tekst, milles lõpus kokku lepiti, oli kõigile vastuvõetav. Kuigi raamistik on vabatahtlik, siis selle seatud eesmärke on rahvusvaheliselt aktsepteerinud kõik sidusrühmad ja riigid ning see annab selged suunised riikidele, tööstusele ja kemikaalide kasutajatele, kuidas keskkonnahoidlikult toimida.
Kokkulepet varjutab sügav mure
Uue raamistiku kokkuleppimise taga peitub kõikide osalejate sügav mure, et kolmas globaalne kriis ehk saaste jääb sageli märkamatuks. Me teame palju kliimamuutustest ja enamik inimesi on juba aru saanud, et selle teemaga peame kindlasti tegelema.
Pead on hakanud tõstma ka elurikkuse kaitse ja ühtlasi saame paremini aru sellest, et looduslikku mitmekesisust on vaja säilitada. Saaste, mida saab näha ja tunda, näiteks prügi metsa all, plast meres või tahm välisõhus, on samuti arusaadav. Paljud kahjulikud kemikaalid on seevastu silmale nähtamatud ning tavaliselt me ei märkagi, et need meid ümbritsevad.
Samal ajal on just need silmale nähtamatud ained need kõige ohtlikumad, mis võivad tekitada tõsiseid terviseprobleeme ja isegi surma. Need kemikaalid võivad pärineda nii sihipäraselt loodud kui ka juhuslikult tekkinud allikatest.
Fakt on seegi, et me kasutame ja vajame igapäevaeluks palju materjale ja kaupu ning need kõik sisaldavad kemikaale. Kemikaal ei ole ainult mingi vedelik, mis on pakendatud purki või pudelisse. Kõik meie ümber koosneb kemikaalidest ja meil on olemas looduslikud kemikaalid ning need, mida inimesed ise toodavad. Euroopa Liidus on sõna “kemikaal” asemel kasutusel mõisted “aine” ja “segu”. Ained ja segud on igal pool: plastides, tekstiilides, paberis, aga ka toidus.
Korraga nii kasulik kui ka kahjulik
Sageli põhjustavad ained, millega me materjale või toitu töötleme, lisaks kasule ka kahju. Kahju võib olla otsene – toidus sisalduvad ohtlikud ained – või kaudne, näiteks pannid, mida on töödeldud PFOA-ga, mida me panni kasutades sisse sööme.
Paljusid materjale on töödeldud kemikaalidega, et anda neile paremaid omadusi, kuid neid kasutades või hiljem ümber töödeldes või jäätmetena kõrvaldades põhjustavad ikkagi saastet. Näiteks tekstiile pestes satuvad mikroplastid keskkonda, samuti vetthülgavad ained (nt PFAS) ning keskkonnast ringiga satuvad taas tagasi meie organismi.
Paljud ained ei ole sihipäraselt toodetud, vaid need kaasnevad millegi muu vajaliku tootmisega. Saastevaba tootmine on praktiliselt võimatu. Me saame küll saastevabaduse poole liikuda ja minimeerida saastet nii palju kui võimalik, aga tavaliselt jääb midagi ikka üle.
Saaste vähenemise juures peame samuti silmas pidama, et meil on aine jäävuse seadus, mis tähendab, et midagi ei kao ära. Aine saab muutuda ja muutubki, see laguneb, see reageerib, muutub ühest olekust teise, aga kuhugi see kindlasti satub.
Uus raamistik “Globaalne kemikaalide raamistik – planeet, mida ei kahjusta kemikaalid ja jäätmed” lähtubki sellest, et vajame igapäevaelus kemikaale, ning seab raamid, kuidas me peaksime nende kemikaalidega terve nende eluea jooksul ümber käima, et need ei põhjustaks kahju inimestele ega keskkonnale.
Milleks sellist globaalset raamistikku vaja on?
Esiteks, saaste ei tunne riigipiire. Kuid sama oluline on, et tootmine on samuti globaalne. Euroopa Liidus on ohtlikud kemikaalid ning nende sisaldused toodetes rangelt reguleeritud. Samuti on olemas tugev regulatsioon saaste vähendamiseks tootmises.
Sageli ostame kuskil mujal toodetud kaupa ja sellisel juhul, ei ole meil ülevaadet, mida need tooted sisaldavad ja veel vähem, millist kahju nende tootmine keskkonnale ja inimeste tervisele on teinud.
Lühidalt öeldes lepiti kokku, et kemikaalid ja jäätmed ei tohi põhjustada kahju keskkonnale ja tervisele. Uus raamistik pakub alust, eesmärke ja meetmeid, mis soodustavad laiapõhjalist koostööd valitsuste, rahvusvaheliste organisatsioonide, kodanikuühiskonna ja ettevõtlussektori vahel sellistes küsimustes nagu kõige ohtlikumate kemikaalide järkjärguline kõrvaldamine, teadlikkuse ja võimekuse suurendamine, ning tugevamate sidemete loomine erinevate valdkondade vahel, sealhulgas tervishoid, tööohutus, kaubandus, põllumajandus, energia ja transport.
Kemikaalid on meie kõigi elus ja kõikjal meie ümber. Kuidas me saame oma igapäevaelus anda oma panuse ja mitte põhjustada kemikaalidega kahju iseendale ega teistele? Vastus ei ole ühene ja lihtne, kuid esmalt on ikkagi oluline teada, mida me tarbimine. Tasub uurida toodete päritolu, koostist ja kinni pidada kasutusjuhendist. Kui tarbijad teevad tarku otsuseid, siis peab ka tööstus neile reageerima.
Rohepöörde ja rohepesu möllus on ääretult raske orienteeruda. Infot on palju ja kindlasti ei ole võimalik iga toote tausta uurimisega tegeleda. Isegi inimestel, kes tegelevad kemikaalide, jäätmete, saaste ja regulatsioonide maailmaga igapäevaselt, on jätkuvalt ääretult keeruline teha tarku valikuid. Ka see uus raamistik ei anna selget vastust. Seega kutsun üles vähem ja läbimõeldult tarbima. Vanasõna ütleb, et üheksa korda mõõda ja ükskord lõika ja sama kehtib ka ostude puhul.
