Massachusettsi Tehnikainstituut (MIT) on taaskord lained löömas robottehnika maailmas. Lained löömas sõna otseses mõttes, sest tunnustatud ülikooli teadurid on valmis ehitanud autonoomsed veesõidukid (roboats), mis omavad võimekust kuju muuta.
Isejuhtivad alused on nelinurksete keredega ning varustatud mitmete andurite, mikrokontrollerite, GPS-moodulite, kaamerate ja muu kõrgtehnoloogilise riistvaraga. Tegu on ühise projektiga Hollandi ja Ameerika Ühendriikide teadlaste vahel ning väljaarendatud kujul võivad kujumuutvad robotalused lahendada kanalite ja jõgedega linnades näiteks ummikute-ning logistikaprobleeme.
Alused jaotuvad tööoperatsioonides kaheks: koordinaatorid ning töölised, mille ülesandeks on koordinaatoraluste külge kinnitumine ja selleläbi suurema aluse moodustamine. Koordinaatoritel on erinevalt töölistest rohkem tehnikat ning nad töötavad juhtlaevana. Lisaks GPS-moodulile on nende arsenalis näiteks seadmed inertsi mõõtmiseks.
MIT teadurite sõnul on aga robotite kasutamiseni veel pikk tee minna. Alused peavad olema võimelised vastu pidama kõikidele ilmastikuoludele, suutma kanda suuremaid inimhulkasid ning ühendada ennast erikujuliste kallaste vahel.
TalTechi Eesti Mereakadeemia professori Mihkel Kõrgesaare sõnul leiaksid sellised alused kindlasti rakendust ka Eestis. Näiteks Tartu ja Pärnu jõekaldad on robotlaevade abil täiesti ühendatavad ning rutiinselt kasutatavad. Muuhulgas on mehitamata laevade arendus käimas ka Eestis. Meie kliimas võib üheks takistavaks teguriks osutuda vaid veekogude jäätumine talvisel perioodil.
Mehitamata alused veel nii kiirelt professor Kõrgesaare sõnul massidesse ei jõua, pigem on isejuhtivus praegu autode pärusmaa. “Praegune statistika näitab, et 75-95% kõikidest laevadega seotud õnnestustest on põhjustatud inimvigadest. Autonoomsed laevad suuresti elimineerivad selle võimaluse,” räägib Kõrgesaar. Lõpetuseks lisab professor, et mehitamata laevade populaarsuse tõus nõuaks esialgu just kogemust väiksemate alustega.
