Ennustamine on tänamatu tegevus, aga pakub samas omajagu meelelahutust. Lahutagem siis meelt viimase kahe aastakümne põnevamate nutiseadmete kohta tehtud ennustustega: kuidas need täna tunduvad?

Telefonid ei pea olema igava kujuga?

Praegu valikus olevaid telefone vaadates on enamike jaoks peamised küsimused, kui suur peaks olema selle ekraani diagonaal ning kui palju oleks vaja mälu. Kuju osas on asi enamasti lihtne – pea kõik telefonid on lamedad klotsid. Kontseptsioone on olnud aga väga erinevaid. Näiteks üks populaarseid pakutud vorme oli käevõru. See on ju kogu aeg käel ja selle abil võiks väga mugav olla kõiki toimetusi teha? Muidugi ongi taoliste lahendustega kõvasti katsetatud. Näiteks Samsung tõi juba 1999. aastal turule telefon-käekella nimega SPH-WP10. Sarnaseid tooteid on alates sellest ajast loodud veelgi. 

Kahjuks või õnneks need levima ei hakanud. Praegu on küll paljudel käel 20 aasta tagustest arvutitest võimsamad kellad, aga nende peamiseks ülesandeks on siiski mobiilseadmete kasutuskogemuse täiustamine, teavituste näitamine ning kõikvõimalike eluliste näitajate mõõtmine. Ilmselt on osaliselt põhjuseks asjaolu, et ainult randmel olevat nutiseadet oleks üsna ebamugav käsitseda. 

Läbi aastate on näha olnud ka visioone paberõhukestest telefonidest, mida siiski turult kuigi palju ei leia. Ilmselt hea põhjusega, sest neidki poleks lihtsalt mugav kasutada. Miks ei võiks aga telefon olla pastaka kujuga? Miks mitte näiteks ümmargune või kolmnurkne? Küllap samal põhjusel.

Samuti oli populaarne idee, et tuleviku telefonid saavad olema rullitavad, volditavad, venitatavad ja mida kõike veel. Nagu on tänaseks teada, on see ennustus mõnes mõttes ka täide läinud, sest vähemalt kokkuklapitava telefoni võib minna ja osta omale igaüks. Teisalt on need praegu veel küll natuke kallid ja mõnes mõttes ka nišitooted, kuid siiski juba mõistlikuma hinnaga kui mõned aastat tagasi tehnoloogia turule jõudes.

Vana hea klaviatuur pole asendust leidnud

Kuidas küll kõiki neid imelisi seadmeid kontrollida oleks saanud? Lahendusi pakuti erinevaid: tavapärased füüsilised klaviatuurid, holograafilised klaviatuurid ja klaviatuurid, mida näevad ainult seadme kasutajad läbi oma virtuaalreaalsuse prillide. Muidugi häälkäsklused ja kõikvõimalikud visioonid sisenditest, mis ühenduvad otse närvisüsteemiga.

Tavalised häälkäsklused on praeguseks väga levinud, kuid paraku pole need päris ideaalselt töötavad lahendused, eriti juhul, kui suhtlemiseks näiteks Eesti keelt kasutada soovitakse. Ka mitmed muud variandid pole kanda kinnitanud ning seega ongi nutiseadmete kõige eelistatum sisestusvorm endiselt tavalist füüsilist klahvistikku imiteeriv virtuaalne klaviatuur.

Tehnoloogia mõtetega juhtimine näib aga paljude jaoks veel sürreaalsena, kuid teisalt on vastavaid lahendusi juba katsetatud ning võib arvata, et tulevik sinna suunda sihib. Siiski on praegu veel tegu natuke võõra mõttega ning ilmselt läheb veel omajagu aega, kuni taolised lahendused kasutusele võetakse.

3D ja holograafilised kujutised ei lennanud

Praegu on kõige levinuma nutiseadme ekraan lame ja piklik ning umbes kuuetollise diagonaaliga – kolmemõõtmelisest pildist ega holograafiliistest efektidest pole enamasti juttugi. Ideid on olnud aga väga erinevaid. Miks ei võiks ekraanipilti kuvada näiteks seinale? Või miks mitte õhku? Või hoopis kasutaja peas olevatesse virtuaal- või augmenteeritud reaalsuse prillidesse? Eks ikka võiks ja vastavad tooted on turul ka olnud.

Näiteks 3D ekraanidega seadmeid on näidatud ideede kujul ning eelmisel kümnendil oli aeg, kus pea kõik tootjad selliseid ka müügile tõid. Just nagu 3D telerid, ei osutunud need aga populaarseks ja enam selliste seadmete soovijail suurt valikut pole.

Virtuaalreaalsusest rääkides – küllap mäletavad paljud veel aega, kui nutiseadmeid nähti selle massidesse toojatena. Spetsiaalsed lahendused tõid välja näiteks Google ja Samsung ning need nautisid isegi märkimisväärset populaarsust. Seegi suund ei jäänud aga kestma – sarnaselt Google Glass prillidele, mis paljude arvates maailma muutma pidid – nagu nüüd teada, siis seda nad siiski teha ei suutnud. Ehk tulevikus?

Kui üks seade asendaks kõiki

Muidugi on olnud üks laialt levinud ennustus, et eraldi arvuteid tulevikus enam pole. Kontseptsioon on, et kasutajal on kogu aeg kaasas üks võimas seade, mida saab kasutada nii liikvel olles mobiilselt kui ka näiteks kodus väliste juhtseadmetega. Kuidas sellega praeguseks läinud on, saab lugeda näiteks siitsamast blogist, kus katsetasime, kas ja kuidas nutiseadmeid arvuti asendusena kasutada.

Kokkuvõtvalt saab tõdeda, et riistvara võimsuse taha asi ei jääks ja pigem on mure seadmete ühilduvuses ning kasutajaliideses. Kas osalt võiks siin visata kivi telefonide ja tarkvara loojate kapsaaeda, kes pole lihtsalt suutnud eri seadmeid piisaval tasemel ühilduma panna? See küsimus jääb siinkohal vastuseta, kuid võib arvata, et tegelikult on tulevik selles suunas siiski liikumas.

Tulevik on jätkusuutlikkuse päralt

Mis nutiseadmete maailmas edasi saab? Mõned trendid on juba nähtavad. Tundub, et mõnes mõttes on suund pigem praktilisuse poole. Näiteks on üks populaarne suund keskkonnasõbralikus. Muu hulgas kasutatakse nutiseadmeid valmistades rohkem taaskasutatud materjale.

Lähema tuleviku osas näib olevat trendiks uuskasutatud telefonide laiem kasutamine. Juba aastaid on laiemalt levinud ärimudelid, kus vanemad telefonid kogutakse kokku, võimalusel korrastatakse ehk tehakse sisuliselt uueväärseks ning saadetakse uuele ringile.

Kahtlemata on see mõistlik, eriti arvestades, et mõne viimase aasta jooksul pole keskmine nutitelefon kardinaalselt muutunud ei võimsuse ega pakutavate võimaluste poolest ning uusima seadme asemel kahe aasta taguse mudeli ostja ei kaota tegelikult kuigi palju, küll aga võidab hinnas ning on lisaks keskkonnasõbralik.

Seda trendi toetab ka seadusandlus, sest näiteks Euroopa Liidus hakatakse kavakohaselt peatselt reguleerima, kui kaua tootjad seadmetele tarkvara ja turvauuendusi välja andma peavad. Mida kauem neid mingile mudelile tuleb, seda pikem on ka selle eluaeg – vana ja haavatava tarkvaraga nutiseadmete kasutamine kuigi mõistlik pole.

Telefonide kauem kasutamist toetab ka senisest rohkemate parandusvõimaluste loomine, mille tagamise poole samuti mitmed riigid liiguvad. Juba praegu võib taas soetada üsna lihtsalt remonditavaid nutiseadmeid, mille juppe ja remondikomplekte saab internetist tellida ning mille parandamine on jõukohane pea igaühele. Aeg-ajalt tuuakse turule isegi modulaarseid seadmeid, mille osasid saab ise paremate või sobivamate vastu vahetada.

Muidugi pakutakse nutiseadmete tulevikuks praegugi kõikvõimalikke visioone alustades kaameradrooniga varustatud ja modulaarsetest ning füüsiliste portideta seadmetest kuni selleni välja, et 6G saabudes kaotavad telefonid praegusel kujul populaarsuse ning need asendatakse muu tehnoloogiaga. Millised neist visioonidest täide võiksid minna? Tuleme tagasi loo alguse juurde – ennustamine on tänamatu tegevus …