Järjest rohkem räägitakse linnaplaneerimise kontekstis “15 minuti linna” mõistest ja selle põhimõtete rakendamisest, mistõttu leiab selle idee ka nii mõnegi erakonna visiooni või valimislubaduste nimekirjast. Ent mida selle idee elluviimine tegelikult tähendab?
Harjumusi saab muuta
Pole mingi uudis, et COVID-19 pandeemia on inimeste igapäevaelule väga suurt mõju avaldanud, olgu selleks muudatused töö- või koolielus, liikumisvõimalustes või tavapäraste harjumuste ümberkujundamises.
Ent nagu öeldakse, ühtegi head kriisi ei saa raisku lasta: nii mõnigi pandeemia käigus tekkinud “ajutine” muudatus on tänaseks muutunud täiesti tavaliseks igapäevaelu osaks – kes töötab nüüd vaid kodukontoris, kes osaleb kohtumistel või loengutes video vahendusel.
Mõistagi on sellised ümberkorraldused mõjutanud ka linnades toimuvat ning järjest enam mõeldakse üle kogu maailma sellele, kuidas linnakeskkond meile kõigile mugavamaks ja meeldivamaks muuta. Seda enam, et koroonapandeemia on pannud meid selgemalt ja teravamalt märkama, mida ja kuidas me oma elus ümber korraldada saame.
Idee sündis varem
Niisiis räägitakse aina enam kontseptsioonist “15 minuti linn”, mis lihtsamalt öeldes tähendab, et kõik inimese igapäevaeluks vajalik peaks olema tema kodust 15-minutilise jalutuskäigu või rattasõidu kaugusel. See hõlmab endas nii töökohta, kooli, poodi, jõusaali kui mistahes meelelahutusasutusi.
Idee, mis sai esialgu välja käidud Pantheon-Sorbonne’i ülikooli professori Carlos Moreno poolt, ei sündinud küll koroonaviiruse levikust tingitult, kuid muutus selle kontekstis kindlasti palju aja- ja asjakohasemaks. Veelgi enam: kuna kliimamuutused ja nendest tingitud keskkonnakahjude vähendamine on Euroopa Liidu jaoks väga olulisel kohal, asetub “15 minuti linna” ka sellesse konteksti.
Moreno ideed toetab muuhulgas kirglikult ka praegune Pariisi linnapea Anne Hidalgo, kelle valimiskampaania aluseks “15 minuti linn” sai ning millest lähtuvaid muudatusi Pariisis juba rakendatakse. Ent mida selle idee elluviimine tegelikult linnakeskkonnale tähendab?
Ühel hoonel mitu funktsiooni
Üheks “15 minuti linna” põhimõtteks on uute lahenduste loomine ruumikasutuses, mis Moreno sõnul tähendab, et vajalik on teha ümberkorraldused juba olemasolevas ja meid praegu ümbritsevas infrastruktuuris. Lühidalt öeldes: hoone, mis on algselt mõeldud täitma vaid üht funktsiooni, võiks lähitulevikus täita mitut erinevat.
“Näiteks Pariisis kasutatakse paljusid hooneid vaid 30% või 40% ööpäevasest ajast. See tähendab, et see maja seisab 60% või 70% ajast inimtühjana ja pole kasutuses, ehkki on heas seisukorras,” tõi Moreno välja.
Seega on tarvis muuta ruumid vajalikuks selle ajaperioodi vältel, mil keegi neid parasjagu ei kasuta. Mõistagi tähendab see uute funktsioonide loomist ja olemasolevate ruumide ümbermõtestamist.
Näiteks võiks nädalavahetusel tühjana seisvaid koole kasutada kultuurisündmuste läbiviimiseks, samuti saaks spordihalle kasutada öisel ajal meelelahutusürituste korraldamiseks ning kohvikuid keelekursuste jaoks.
Liidab, mitte ei lahuta
Nagu iga suure “laevaga”, leidub ka “15 minuti linnal” kriitikuid, kes leiavad, et sellise kontseptsiooni rakendamine võib kaasa tuua inimeste kapseldumise oma kodulinnaossa ning süvendada erinevate linnaosade omavahelisi erinevusi veelgi rohkem.
Moreno aga vaidleb sellele vastu ning leiab, et sellises linnas nagu Pariis on ebavõrdsus erinevatesse klassidesse kuuluvate inimeste vahel juba niikuinii elu igapäevane osa: nii elavadki jõukamad inimesed kesklinnas, sest nad saavad seda endale lubada, ja teised äärelinnades, kust tuleb tund aega rongiga tööle sõita. Seega usub Moreno, et “15 minuti linn” võib sotsiaalset ühtekuuluvustunnet hoopis tekitada ja tugevdada.
““15 minuti linn” mitte ei suurenda, vaid just vähendab ebavõrdsust, sest me tahame, et senine territoorium muutuks polütsentriliseks,” ütles ta. Polütsentrilise linna tähendus seisneb tema sõnul selles, et inimesel poleks vajadust sõita enam tund aega kodust kaugemale selleks, et teha seal midagi, mida kodu juures muidu ei saa.
“Nendel, kes elavad kesklinnas, on see võimalus täna olemas, kuid äärelinna elanikel mitte,” lisas Moreno. “Me soovime elukvaliteeti teatud piirkondades paremaks muuta, luues koostöötamise ruumid, rajades rohelised tsoonid, pargid ja rattarajad ning korraldades nii spordi- kui kultuuriüritusi.”
