Ülemiste City City Öpiku maja (Valukoja 8) konverentsikeskuses toimus septembris juba teist korda EduFest, mille koolitusampsudel jagati väärt teadmisi erinevatel teemadel alates läbipõlemisest ja rahatarkusest ning lõpetades rohe- ja keeleteadusega.

Toome teieni infokillud kolmest huvitavast koolitusampsust, mis igapäevaelus marjaks ära kuluvad.

Ma põlesin läbi — karjääri planeerimine ja planeerimatus 

Signe Reppo Tartu Ülikooli psühholoogia instituudist rääkis Edufesti ettekandes karjäärist ja läbipõlemisest. Reppo sõnul tundub see, kui kellelegi tema töö väga-väga meeldib, olevat igati hea, kuid tegelikult võib see olla hoopis suur ohutegur. 

“Meeldiva ja rahuldust pakkuva tööga tegeledes võtad pidevalt ülesandeid juurde, lihtne on kaotada piir, sest lisaks võib näiteks kannustada ka soov panustada valdkonna arengusse,” selgitas Reppo. Seega ei tähenda tööga rahulolu sugugi seda, et puudub oht läbi põleda, ja mingisugusel moel on sellest ohustatud kõik. 

Reppo tõi välja, et kui varem kardeti kodukontorisse lubamist seetõttu, et juhtidele tundus, et neil ei ole töötaja üle kontrolli ja äkki inimene ei tee seal tööd, siis tegelikkus on näidanud vastupidist — sageli tehakse kodukontoris tööd rohkem kui töökohal. Ja siingi on murekoht piiride tõmbamine. 

“Teen ja teen ja õhtu jõuab kätte, aga mul on ju veel tööd teha ja muudkui tehakse edasi. Töökohal aga nähakse, et kolleegid hakkavad juba lahkuma ehk olen minagi tänaseks piisavalt teinud,” näitlikustab Reppo. 

Ta toonitab, et läbipõlemise vältimiseks tuleb töö ja eraelu vahel püüda hoida tasakaalu. Siit aga koorub välja meie ühiskonna teine probleem — pahatihti väärtustatakse töötajaid, kes end n-ö lõhki tõmbavad. 

“Vanasõna ütleb, et kes teeb, see jõuab, kuid see on tegelikult kurjast,” nendib Reppo, kelle sõnul peaks rohkem eeskuju võtma neist, kes suudavad töö- ja eraelu tasakaalustada. “Ei ütlemine ja see, et inimene teab, kus on tema piir ning rohkem edasi ei lähe, peaks olema normaalne,” on ta veendunud.  

Läbipõlemist, möönab Reppo, esineb aasta-aastalt aina enam, sest tempot kruvitakse pidevalt üles. Ta toob välja, et esimesed viited läbipõlemisele võivad olla liigne muretsemine, unustamine ning tunne, et asju ei jõua kuidagi ära teha, ja ärevus töö pärast. 

Reppo ütleb, et sel puhul tuleb kindlasti mõelda, millest kuhjumine on tekkinud. Vahel on asi lihtsalt mõnes ootamatus lisaülesandes, mis graafiku pisut segi lõi. Kui selline “mittejõudmine” on aga pidev, siis ei saa asi olla ühes ootamatus lisatöös ning tasub mõtiskleda, kus on “asja iva” ja kas ülesandeid on saanud liiga palju.

Kui tekivad uneprobleemid, oled pidevalt väsinud, välja hakkavad lööma lausa (kroonilised) haigused, siis on juba viimane piir ja tuleb kindlasti mõelda, kas on liiga palju ülesandeid, üle jõu käivaid ülesandeid või selliseid töid, mida tegelikult teha ei soovi ja mis ei tee rõõmsaks.

“Muidugi ei ole kunagi sellist tööd, kus kõik tegevused on väga meeldivad, kuid enamus asju, mida tööl teed, peaksid olema rahuldust pakkuvad,” ütles Reppo.

Kui läbipõlemine tundub olevat käega katsuda ehk juba mõnda aega ei tule töödega toime, siis tasub ülesanded üle vaadata ja seejuures abiks kutsuda ka mõni kolleeg.

Neid, kes kardavad, et mure ei leia ülemuse juures mõistmist, rahustab Reppo, et suurem osa juhte näeb töötajaid tänapäeval siiski kui väärtust, mitte kui tööriista või -vahendit. Küll aga on enne vestlust tähtis asjad enda jaoks läbi mõelda, faktid paika panna (missugused on tööülesanded, mis on lisandunud jne), mitte minna lihtsalt teatama, et “mul on liiga palju tööd”. Kui aga enam üldse ei jaksa, ka siis tuleks rääkida ja otsida koos lahendust.

Läbipõlemine, rõhutab Reppo, ei ole kunagi ainult töötaja enda süü. Inimene ise ja ka töökeskkond ja tööandja vastutavad mõlemad ning seda saab vältida või sellest taastuda vaid koostöös. 

“Tööandja saab töökeskkonnas väga palju ära teha, et inimesed ei põleks läbi. Tuleb arvestada, et inimressurss on kallis, aga ka õrn, ja igal töötajal on piirid ning keegi ei saa ei õnnelikumaks ega ka paremaks, kui töötaja püüab iga päev natukene rohkem teha,” võttis Reppo kokku.  

Keel — inimese supervõime

Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi dotsent, keeleteadlane Mari Uusküla ütles ettekandes “Keel — inimese supervõime”, et kui meil ei oleks keelt, siis ei oleks me inimkonnana ilmselt jõudnud välja sellesse etappi, kus me praegu oleme. Ja seda muidugi just positiivses tähenduses. 

“Kui keelt ei oleks, ei ehitaks me praegu rääkivaid roboteid või humanoide, vaid oleksime endiselt tuld tegev ja end karvase nahaga kattev kogukond. Keel tegi meist need, kes me praegu oleme,” tõdes Uusküla.

Uusküla sõnul oleme ainsad elusolendid planeedil Maa ning ehk ka terves universumis, kel on kasutada nii võimas vahend nagu keel. “See on väga tugev mõjutamisvahend — sellega saab kiita ning saab solvata. Läbi keele teeme absoluutselt kõike ja ka meie mõtlemine on suures osas keeleline. Tänu keelele saame rääkida asjadest minevikus ja asjadest tulevikus. Ning vanad kultuurid, kellel oli olemas kirjakeel, on saanud anda meile edasi teadmisi, missugune oli nende eluolu,” põhjendab Uusküla mõtet, miks võib keelt pidada supervõimeks.

Ta nentis, et on kohanud suhtumist, kus korrektselt rääkimist või kirjutamist ei peeta oluliseks. Tegelikult on see, kuidas me räägime või kirjutame, siiski äärmiselt tähtis. Keeleoskus ja kasutusviis näitab kahtlemata intelligentsuse ja arukuse taset. Ning näiteks vestluspartner soovib ju, et suudaksime talle end võimalikult selgelt arusaadavaks teha, juhul kui kõneleja tahab, et teda mõistetaks. Rääkida aga ei saa numbrites või piltides või mõnes teises koodisüsteemis. Mõtteid antakse edasi ikka keeles. “Mida ilusam keel, seda ilusam inimene,” on Uusküla veendunud.  

Ta nendib aga, et keel on kahtlemata elusorganism ja seni, kuni ta on elus, ta ka muutub. Ja peabki muutuma. Muidu oleks tegemist surnud keelega. Selline fossiil on näiteks ladina keel, mis enam muutuda ei saa, kuna keelel pole elavaid kõnelejaid.

Eesti keel muutub Uusküla sõnul üsna märgatavas tempos. “Sellega ei olegi midagi halvasti, kuid me peame säilitama oma mõtete selguse, seega on hea kasutada vähem näiteks igasuguseid lühendeid, võõrsõnu ja anglitsisme jms,” suunab Uusküla. 

Ta soovitab, et igaüks võiks püüda korrektne olla ka kirjakeeles ja oma keele eest hoolitsemiseks sättida koolitusplaani vahelduseks mõni koolitus, kus räägitakse kirjalikust väljendusoskusest, või vaadata üle keelereeglid. Halba ei tee ka näiteks loovkirjutamise koolitus või niisama päeviku pidamine. Viimane mõjub mõtete selgusele hästi nii õigekeelsuse kui ka vaimse tervise mõttes. 

Rahaline heaolu — kas tead, millest alustada?

Eesti Ettevõtluskõrgkooli Mainor finantsjuhtimise erialajuhi Anu Olviku koolitusamps puudutas rahalist heaolu.

Olviku sõnul võib öelda, et rahaline heaolu tähendab, et inimene suudab täita oma rahalised kohustused ilma stressita ning tunneb rahateemades tulevikule mõeldes kindlustunnet. Samuti võimaldab rahaline heaolu teha valikuid, mis toovad ellu rõõmu. “See viimane on subjektiivne, sõltub inimese väärtushinnangutest,” nentis Olvik. 

Ta kordas üle, et igaühel võiks olemas olla meelerahufond kolme kuni kuue kuu jagu. See tähendab, et ootamatuteks väljaminekuteks ei pea võtma (kiir)laenu ning vajadusel annab meelerahufond ka julguse võtta ette töökohavahetus. 

Olviku sõnul võiks rahalise heaolu suunas liikumist alustada analüüsist, mis on praegu rahalise heaolu saavutamiseks vajalik, missugused sammud tuleb selles osas teha ja siis üks asi korraga selles suunas ka liikuma hakata. 

“Just nimelt üks asi korraga,” rõhutas Olvik. Ta selgitas, et see üks asi võib olla näiteks “maksa iseendale esimesena”. See tähendab, et palgapäevale järgneval päeval kannad iseenda tagavarakontole teatud summa, mida kasutad meelerahufondi kogumiseks või teiste prioriteetsete eesmärkide täitmiseks.

Hea esimene samm rahalise heaolu suunas on ka selge ülevaate saamine oma rahaasjadest, kui seda veel ei ole. Näiteks euribori tõusu arvestades tasuks üle vaadata, kui palju on igakuises eelarves veel ruumi kulutusteks. Ja kui selgub, et puhvrit enam ei ole, siis mida tuleb teha, et rahalist heaolu siiski säilitada.

Paljude põnevate lektorite koolitusampse saab Ülemiste Citys kuulata-vaadata taas järgmise aasta maikuus, kui toimub EduFest 2023.