Et ka maapealse transpordiga saab liikuda üle 1000 kilomeetri tunnis, kõlab ühest küljest nagu ulmevaldkonda kuuluv mõte. Uskuge või mitte, aga selle 21. sajandil transpordirevolutsiooni tõotav idee vaakumtorus liikuvast transpordist patenteeris Londonis George Medhurst juba 1799. aastal, kui meil Eestis polnud märkimisväärsel majadest veel korstnaidki ja ka auruvedurist ei osanud pea keegi veel isegi und näha.
Ajalooliselt on kiirrongide arendamine püüdnud lahendada olulist füüsikalist probleemi: kuidas saada jagu õhu- ja hõõrdetakistusest, mis mõlemad hoo kasvades aina suurenevad. Hyperloop aga lahendab need mõlemad probleemid: vagunid või kapslid, nagu neid Hyperloopis nimetatakse, liiguvad magnetite kohal kinnises torus, millest osaliselt imetakse õhk välja. Hõõrdumist nii ei tekigi.
Praegu kõige kaugemale jõudnud projekti taga on tehnoloogiamaailma superstaari Elon Muski üheksa aasta eest välja käidud tehniline lahendus, mida arendab Virgin Hyperloopi nimeline ettevõte. Asjaga näevad vaeva aga ka paljud teised. Sealjuures arendab tehnoloogiat Euroopas kaks rühma, nii Müncheni ülikooli juures kui Šveitsis.
Inimeste vedamisest kaupade vedamiseni
Testimisega ollakse kõige kaugemal USA-s. Nevada kõrbes Las Vegase lähistel tegid esimesed inimesed sellega kahe aasta eest ka eduka testsõidu. USA-s on esimeseks perspektiivseks marsruudiks Los Angeles-San Francisco, mis pakuks teistele maa- või õhusõidukitele kättesaamatult kiiret alternatiivi. Kõige suurem tõenäosus on esimese kommertsliini avamiseks aga Araabia Ühendemiraatidel Dubais, kus lisaks suurele riiklikule toele nii poliitilisest kui rahalisest vaatenurgast on läbi kõrbe seda infrastruktuuri ehitada kõige lihtsam. Ka jätkusuutlikud energiatootmisevõimalused on seal päikesepaneelide näol väga soodsad ja stabiilsed. Energiat nõuab torus käigushoidmine aga palju.
Viimane suurem uudis selles vallas puudutab aga hoopis seda, et koroonakriisi tagajärjel on Virgin Hyperloop võtnud nõuks fookus reisijateveolt viia ümber hoopis kaubavedudele, kuigi ka reisijatevedu ei kao pikemas plaanis eesmärkide hulgast siiski päris ära. Kaupade vedamine on sellise eksperimentaalse tehnoloogia arendamisel lihtsam, sest nõuded turvalisusele pole kaupade puhul sama karmid kui inimeste transportimisel.
Mõningaid suuri väljakutseid sellel teholoogial veel siiski on. Näiteks ei saa hyperloop-rongitunnelisse jätta kurve, nii et sõit algusest sihtpunkti peab kulgema ühe sirge joonena.
Millal Eestis selline taristu välja ehitada võidaks, seda muidugi praegu ette ei kujuta, sest paari aasta taguse kalkulatsiooni alusel maksab kilomeetri rajamine 6-7,5 miljardit USA dollarit. Aga ükspäev… Kes teab!
