Suitsuandur on üks kasulik asi. Kui kusagil on suitsu, teeb andur häält. Ja ütleb ju ka vanasõna, et kus suitsu, seal tuld. Kuid kuidas teab suitsuandur, et on suitsu? Ja mis siis, kui ta enam ei tea?
Kuidas töötab suitsuandur?
Suitsuandureid on peamiselt kahte tüüpi: ionisatsiooni ja optilised andurid.
Ioonanduri sees on ionisatsioonikamber. Kambris on kaks plaadikest ning ioniseeriv ehk kergelt radioaktiivne isotoop. Üks plaadikestest on laetud negatiivse ning teine positiivse laenguga. Isotoop eritab regulaarselt õhku alfaosakesi. Väikeseid osakesi, mis koosnevad kahest prootonist ja kahest neutronist.
Kui osakesed kambrit läbivad, ioniseerivad nad ka kambrit läbivat õhku ehk löövad elektroni küljest ära vesiniku ja hapniku aatomitelt. Üksikud lahti löödud elektronid, mis omavad nüüd negatiivset laengut, liiguvad positiivselt laetud plaadikese poole ning positiivset laengut omavad üksikud elektronid negatiivselt laetud plaadikese poole. See kõik loob kahe plaadi vahele elektrilaengu. Kui suits aga kambrikesse jõuab, muudab ta voolutugevust, mis alarmi käivitab.
Nüüd, rahu. Radioaktiivne isotoop su laes on nii nõrk, et selle kiirgus läbi suitsuanduri plastiku ei küündi. Samuti ei suuda isotoop ka läbi õhu kaugele levida. See ei ole ohtlik enne, kui sa kambri vägisi lahti teeksid ning isotoobi näiteks ära sööksid või sisse hingaksid.
Ioonandurid on ka seadmed, mis võivad tekitada valehäireid tänu aurule, näiteks köögis. Lisaks ei avasta nad kiirelt levivat intensiivset tuld, mis tekitab väga vähe suitsu.
Teist tüüpi andureid kutsutakse optilisteks ehk fotoelektrilisteks anduriteks. Anduris on valgust kiirgav diood, mis saadab valguskiire T-tähe kujulisse kambrisse. Kambri teises otsas on valgustundlik fotorakk. Kui suits kambrisse jõuab, segab suits valgust, mis hajub nüüd konkreetse kiire asemel laiali, jõuab fotorakuni ja see omakorda käivitab alarmi. Säärased andurid ei ole nii tundlikud, kui ioonandurid ja märkavad pigem suurt hulka suitsu tekitavaid tulekahjusid.
