Millised on Sinu esimesed kogemused masinõppega ehk kuidas sündis Elu24? 

Eksperimenteerisime Postimehes 2003 või 2004 sellist asja, et mis juhtub siis, kui masin lükkab ettepoole veebis need lood, mida lugejad rohkem loevad. Delfi oli siis suur nagu maja, aga meie pisikesest Tartust saime Postimehes proovida. Andsime lugejale niiöelda toimetamise protsessi üle – vot, sina otsustad, millised on olulisemad uudised, need peaksid siis eespool olema.

Ja see lõppes väga unikaalse ja huvitava asjaga. Lugejad, kurinahad, tegelikult tahtsid ikkagi pehmet uudist. Ja meil tekkis paari kuuga selline dilemma, et kas jõuga näitame üleval otsas olulisi uudiseid või Postimehe bränd muutub Õhtuleheks. 

Ja selle koha peal oligi kompromiss see, et me loome eraldi uue brändi, mis on juba olemuselt “kollane”. Ja sealt sündis Elu24.

Kuidas järgmise viie aasta jooksul vähenevad teletootmise kulud?

Ma arvan, et suur enamus teletootjaid lähevad järgmise 5-10 aasta jooksul üle IP-põhisele tarkvarale ehk pilve. Täna kasutavad IP-põhist tarkvara või on läinud IP-põhisele tootlusele üle juba Norra kommertsjaam, nö Norra Kanal 2, Luxemburi TV ja Ameerika kommertsjaamad. 

See tähendab, et raua-kulud vähenevad. Softi kulud vähenevad. Lihtsustatult öeldes on meil täna näiteks suur arhiivi osakond, kes kõik tegelevad arhiveerimisega. Mitmed inimesed, tekitatakse mingeid digiteeritud koopiaid, tohutu hulk tehnikat kulutatakse sellele.

ERRil on see kohustus, et salvestame nii palju, kui suudame, sest see on Eesti kultuuripärand. Meie asi on säilitada Eesti audio- ja videopärandit.

Ruuterid, kaablid, vahesalvestus – kõik maksab ja kõik peab omavahel kokku sobima. 

Need seadmed olid olemas juba enne interneti-ajastut ja on jäänud enam-vähem samasuguseks ka praegu. Tootjaid on maailmas kolm-neli-viis tükki, mis tähendab, et seadmed maksavad väga palju.

IP-põhise pluss on see, et neid tootjaid on maailmas sadu, kui mitte tuhandeid. Tekib juba mastaabi efekt. Täna on IP-põhise TV näol tegemist unikaalse asjaga, tehakse käsitööna – tehakse Savile Row ülikond valmis, mida on tore kanda, aga jube kallis on. Aga tulevikus läheb see massidesse ja selle võrra odavamaks ning siis on tegu juba Zara tüüpi asjaga.

Kui saame kogu tootmise tõsta pilve, hoiaksime kõvasti raha kokku. Me liigume sinna suunas.

Millal tulevad ERRi robot-kaamerad?

Siin peab täpsustama, mida selle all mõeldakse. Kas tegemist on kastiga, millel on salvestusfunktsioon, mis on automatiseeritud ja kust siis inimene võetakse vahelt välja? Sellised on mujal juba kasutusel. Käisime Norras Bergenis uue telemaja planeerimist vaatamas. Seal oli suur avar stuudio, mille ümber paiknes uudistetoimetus. Ja seal siis robotkaamera sõitis teatud kujundeid, võttis peale umbes 270 kraadi. Ja see töötas!

Kui meie stuudios käia, siis seal on samamoodi relsid maas ja kaamera olemas, aga selle kaamera taga sõidab mees. Miks see nii on? Põhjus on tegelikult inimlik. Tegijad ise ei usu, et robotkaamerad teevad paremat tööd. Et nad teevad parema pildi, kui inimesed.

See on usu küsimus. Ja ka eneseusu küsimus, et kas meil on olemas siis see inimene, kes suudab robot-kaamerat nii hästi programmeerida. Soft on piisavalt võimekas, kuid kas meil keegi suudab kogu kompetentsi ära kasutada?

Ja alati lõpeb see jutt ka sellega, et mida teeb robot-kaamera ootamatus olukorras? Oletame, et Aktuaalse Kaamera stuudiosse tuleb külaline, kes ühel hetkel intervjuu keskel tõmbab taskust välja kaardi ja ütleb, et ma sain tunnustuseks selle. Nüüd, robot-kaamera ei saa seda kätte, sest ta on programmeeritud üles võtma inimese nägu. Ja vaatajal jääbki tänuks saadud kaart nägemata. Inimene-operaator suudaks aga reageerida ja selle kaardi kätte saada.

Tehnoloogia täna on sellises seisus, et automatiseerimine on olemas, videotootmise oskus on olemas, nüüd kui keegi suudab need niimoodi kokku panna, et see jube efektiivselt tööle läheb, siis levib see massidesse.

Toon lihtsa näite. Kui 2000ndate alguses Steve Jobs käis ümber oma kontori ja häärberi ning mõtles, kuidas uut iPhone’i teha. Tal olid tegelikult kõik funktsioonid olemas: pildistamisvõimekus, häältuvastus, turult olid tuttavad juba veidralt kallid Nokia netitelefonid – kõik oli olemas, aga kokku pani need efektiivselt Steve Jobs.

Mul oli sellega isiklik kogemus. Eestis olid iPhone’id olnud müügil paar kuud, kui minu juurde tuli kolleeg Jaanus, et ma pean hakkama iPhone’i kasutama. Mina olin vastu, sest olin just ära õppinud kõige viimase Sony kasutamise. Aasta otsa olin vaeva näinud ja kõik funktsioonid selgeks saanud, hakka nüüd uuesti otsast peale õppima!

Aga noh, nagu mainitud, Roonemaa ma ei ole, aga huvi uue tehnika vastu ikkagi mul on. Peale selle ütles Jaanus, et iPhone’iga ei pea üldse vaeva nägema! Kõik on nii loogiliselt tehtud. Selle peale ma sain täiesti šoki, nalja teed või?

Hakkasin kasutama ja selgus, et ongi nii!

Ringvaate stuudios iga päev on kolm kaamerameest, viis kaamerat. Tegelikult saaks tänase tehnoloogia abil nad kõik asendada robotitega – ühendad robotid helipulti ja helinivoo järgi siis kaamera võtab. Kõvasti saaks ju kokku hoida!

Jah, kaks võiks neist ju välja vahetada? Ma olen kindel, et ametiühing tuleb meid selle peale ähvardama. Rõhutan, meil on kolm ametiühingut majas. Mina olen tehnoloogiliste uuenduste poolt, aga vot, meil töötavad inimesed.

See on nüüd selline avalik saladus, aga ega see, kes üldplaani võtab, ei ole kõige-kõige võib-olla kiirem ja krapsakam operaator. Ta on selline… noh, kõva keskmine, kõva keskmine töömees, aga kuna tal on lihtsam funktsioon, siis ma juhina arvan, et see läheb esimesena niiöelda robotiseerimiseks.

Siin on jällegi produtsendi ja režissööri paradoks. Tänases Eestis on egotripi mõõde see, mitut kaamerat sa kasutad. Jalgpallimatši ikka alla kuueteistkümne kaameraga üles ei võta. Natuke unustatakse ära, sul pole seal Ronaldo, vaid on Viljandi Tulevik.

Sellega me oleme juba õnneks harjunud, et kui Donald Trump sõidaks Tallinnas lahtise autoga, siis selle võtame ikkagi drooniga üles. Droon on meil AK-s igapäevases kasutuses. Ta on küll kallis, aga annab hea efekti.

Kui ka robotkaamerates tekib selline kvaliteedihüpe, siis kaob see kõhklus ära ja hakatakse neid rohkem kasutama.

Kuidas inimesed telekat vaatavad? Meile kõigile tundub, et keegi ei vaata enam reaalajas telerit, Emor väidab vastupidist ja ütleb, et ainult 7,3% vaatajatest kasutab järelvaatamist. Elisa andmetel on see siiski 40% nende seadmete kasutajatest.

Lineaarne televaatamine väheneb. Nii on see igal pool ja nii on see varsti ka Eestis. Eestis on hetkel veidi erandlik olukord, kuna TV3 ja Kanal 2 pakuvad meile varasemast vähem konkurentsi. Esimest korda minu mälu järgi on olukord, kus ETV esimene kanal on nii dominantne, et sellel oli jaanuaris rohkem vaatajaid kui Kanal 2-l ja TV3-l kokku.

Playliste ja kanaleid tuleb juurde. Meiegi teeme üsna varsti veebi juurde kanaleid, see on üks sammudest, kuidas läheme üle uuele platvormile. Ka meie uus veeb, mille eelmise aasta lõpus lahti tegime, on üks sammudest, et liikuda uuele platvormile.

Arvan, et 3-5 aasta jooksul vahe lineaarse televisiooni ja veebitelevisooni vahelt kaob. Seda soosib ka digirändluse teema, kus ERR programmi saab tarbida ka välismaalt. Praegu on meil ses osas rasked ajad, peame selgitama, miks me sinna lisarahastust vajame. Laual on suhteliselt halvad valikud – kui tahame oma programmi korralikult välismaal näidata, tuleks meil “Pealtnägija” mais suvepuhkusele saata ja näidata sellel ajal kordusi. Või koondada. Me teeme kindlasti digirändluse ära, sest ERRi programmi nägemine on iga Eesti kodaniku põhiõigus.

Me ehitame selleks hetkel prototüüpe, et kuidas nad isikut tuvastavad, uurime erinevaid võimalusi. Belgia analoog on, et vaataja peab vastama väiksele küsimustikule, kus kinnitad oma isiku ja asukoha. Ma ei usu, et see eriti mugav on. Sisenemisbarjäär tuleb võimalikult ära võtta. Nii et vaatame, kas saame teha ID-tuvastust Smart-ID või mobiil-ID abil.

Millal saame ETV-d hakata vaatama samamoodi nagu YouTube’i või Netflixi, kus ma saan personaalseid soovitusi, mis mulle võiks meeldida?

See juhtub järgmisel aastal. YouTube on siin kehva eeskuju, sest ta ei paku uusi asju. Meie hakkame sulle pakkuma timeline’i kolmes layeris: lineaarne TV, vana klassika, uued soovitused.

Analoogid on olemas Soomes ja Rootsis, BBC oma on kräpp. Kehvemad jätame kohe vahele ja teeme korraliku. Siin võime tuua analoogi Eesti panga ajaloost, kus 90ndatel kirus Indrek Neivelt Rootsi vanapapisid, kes targa näoga tšekke oma tšekiraamatutest välja kirjutasid. Neivelt arvas, et milleks meile seda jama vaja on, paneme pangaautomaadi püsti. Nii, et ma olen küll siin üsna optimist – personaalsed soovitused on lähituleviku teema.

See hakkab oleme ainult online’is, eks?

Muidugi hakkab see online’is niimoodi tööle ja esialgu mitte teleris kui sellises.

Inimestele meeldib, et neile midagi soovitatakse vaadata. Ütleme, et see, mis siis parasjagu on eetris, sulle ei sobi, siis vaatadki, aga mida sinu profiilile ETV veel pakub.

Tegelikult see on sama asi nagu investeerimisega. Kõigepealt vaatad, kuhu pank soovitab investeerida: kurat, jõle kahtlane maik. Ostan hoopis ise Apple’i aktsiaid, eks ju. Nii et natuke sama loogika – natuke nagu usaldad seda inimest, kes igapäevaselt investeerimisega tegeleb, aga natuke nagu kontrollid.

Millise jõuga te küberrünnakute vastu võitlete?

Eelmisel aastal võeti vastu küberturvalisuse seadus ja ERR määrati esmakordselt selle subjektiks. Ehk et kui terves Eestis läheb elekter ära, siis me peame tagame raadio suutlikkuse jätkuvalt eetris olla. Olgu siis elektri ära võtnud rohelised mehikesed või pahatahtlik häkker, meie peame olema Raadio 4-ga ja Vikerraadioga eetris. Tegemist on nö elutähtsa teenusega.

Meil oli test black-out. Poole tunnise kaoga saime raadiod uuesti eetrisse. Oli üks operaator, keda ma ei nimeta, aga kes oli pärast kolm päeva maas.

Kõrgendatud häälega on siin öelnud erinevad endised ja praegused ministrid, et kogu ERR peaks olema küberturvalisusega kaetud, aga meil puuduvad selleks täna vahendid.

Probleem on selles, et küberrünnak ja küberturvalisuse standardile vastavus on kaks täiesti erinevat asja. Ja nüüd jälle asjad toppavad selle taga, sest me ei ole ju IT-ettevõte, me oleme tele- ja raadiotootmise ettevõte. Kui on vaja turvaspetsialistid nüüd selleks eraldi tööle panna, siis selleks on vaja rahasid. Ja siis saame sellega edasi minna.

Tegelikult on olemas selliseid robotkaameraid, mis teevad paremat tööd, kui inimkäsi suudab. Vaatasin just ühte videot, kus põhimõtteliselt siis peab programmeerija süsteemis talle ütlema, mis asju peab kaamera tegema, ja teda saab puldiga liigutada, ta saab kiiresti peale zuumida ja pöörata täiesti 360 kraadi ümber objekti. Ja tõesti, see tulemus on palju parem, kui ükski mees suudaks teha, sest robot suudab kogu aeg fookust hoida.

No need on väga kallid, neid ei osteta, vaid renditakse. Aga Eestis ei ole isegi kelleltki rentida neid. Meil on kogu see rendimaailm nii õnnetu, sest mastaabiefekt puudub. Eestis on televisiooni tegemine kahjuks kulukas hobi, mitte business.

Meil on siin näitena tuua teleülekandejaama bussid. Meil on kaks bussi ja ühe, kõige vanema – Magnoolia, müüsime nüüd hiljuti just Neinar Seli muuseumile maha. Päris palju saime maksumaksja raha tagasi.

Aga kaks bussi meil on ja neid on päris kallis pidada. Just personali poole pealt, sest nemad ootavad kogu aeg tööd. Nagu need raisakullid seal multikas, kes kanderaami hoiavad – ootavad, et saaks platsile joosta. Enamasti bussid lihtsalt seisavad, sest puudub suur turg, kuhu neid iga päev tööle saata. Need on kallid tehnoloogiad, raha tuleb nii 200 aastaga tagasi.

Siin on üks asi, mida me arutasime eelmine aasta täitsa tõsiselt – et anda kogu oma tootmispotentsiaal Levirale. Väga mõistlik oleks laias mõttes. Aga ükskõik, kuidas me arvutasime Exceli peal, siis tegelikult ei tulnud summad kokku. Puhas matemaatika, noh, TIPi kolmas kursus: täna on inimtööjõudu odavam pidada kui seda koos tehnikaga rentida.

Seal oli veel spetsiifilisi nüansse. Presidendi vastuvõttu tahavad kõik kolm kanalit kajastada, aga juulikuus ei taha keegi midagi teha. See on üks väheseid kohti, kust niisugune Eesti väiksus on probleem. Heavy investments asju tegelikult meil pole ratsionaalne teha.

Erakanalite tulevik ikkagi kõige tõenäolisemalt on see, et telkod ostavad nad ära ja neist saab lihtsalt sisu tootja.

Kõik on võimalik. Eriti pole sellest kõva häälega räägitud, aga Soomes on juba kaheksas kuu Konkurentsiametis vaagimisel see, et Telia tahab ära osta ühte suurematest kanalitest. Ja sel hetkel, kui see otsus tuleb – ma arvan, et ta tuleb – siis küllap, vaadates tellija tänast käitumist, on suhteliselt tõepärane arvata, et vaadatakse ka Baltikumi poole.

Ma ükspäev avastasin, et polegi enam mu teleris ETV HD-d ja SD-d eraldi kanalitel. Number 1 all oli vanasti ETV SD programm, aga nüüd see oli asendunud HD-ga minu meeldivaks üllatuseks.

Siinkohal saab paljastatud üks saladus. Juba 7 nädalat on see olukord selline. Teletehnoloogia edastus vabalevis on tegelikult väga kallis.

Kuni 1. veebruarini maksime Levirale SD-pildi eest ja HD tuli complimentary peale. Kuna Levira kuulub 49% osas prantslastele, siis võis arvata, et me ei saa Prantsuse äriühingult lõputult nõuda, et ta meie eetri eest peale maksaks. Nüüd jõudis kätte see aeg, kus me baaslepingus maksame HD-pildi eest. Ja tegelikult oli laual punkt – kõige mustem stsenaarium – et 1. veebruarist oleksid kõik vabalevi kliendid jäänud pildita. Me oleme saavutanud hetkel kokkuleppe olematust eelarvest, et kuni maikuuni me veel maksame SD-pildi eest ja loodame siis saada riigieelarvest täiendava rahasüsti Levira jaoks. Et Levira jätkaks SD-pildi edastusega minimaalselt aasta lõpuni. Nii saame teha paralleeledastust ja inimestel ei kao lihtsalt pilt telekast ära.

Inimestele tuleb anda üleminekuks aega. Me räägime kuni 95 000 inimest, kes on valdavalt linnast väljas elav pensionär. Minu hinnangul see 200 000 eurot, on väga madal hind, et mitte ligi 100 000 pensionäri maailmast ära lõigata.

Minul ei ole lihtsalt lambist siin 200 000 võtta. Meie jaoks see tähendaks, et Raadio 2 paneme kinni. Või paneme Klassikaraadio kinni. Või paneme “Õnne 13” kinni. Või koondame ära 50 inimest.

Ma tahan Sult küsida tuleviku kohta. Sa tahad ju saada siia noori tööle, kes vaimustuksid tehnikast ja innovatsioonist. Kuidas Sa kavatsed start-uppidega ses osas tööturul võistelda? Vanasti oli televisioon lahe koht, kus tehti uusi asju. Nüüd nagu niisugune ta ei ole enam.

On ikka! Nii kui kuulutame, siis on kohe 200 soovijat.

Nojaa, aga nad tahavad ju kõik saatejuhiks saada! Kaks aastat teevad sul assistendi tööd, maksimum. Aga sul on vaja insenere, programmeerijaid-operaatoreid, keda meil täna üldse pole.

Küsimus on õigustatud. Põhjendatud. Tegelikult asi ei ole nii hull. Veel. ERRi maine tööandjana on siiski väga hea. Tõsi on küll, et need noored, kes siia tööle tulevad sageli satuvad esimesel võimalusel kohvitassiga eetrisse “Prillitoosis” või veeklaasiga “Eesti Laulule”.

Aga me näeme vaeva. Meil on ka arendustiim. Meil on väga head inimesed, super-super spetsid. Playtechi ja Skype’iga me muidugi innovatsiooni vallas ei konkureeri, aga õnneks kõik ei ole sinna läinud.

Mis Sinu suurimateks saavutusteks siin majas saavad?

Riigikontroll tegi kolm ja pool aastat tagasi auditi, enne minu siia majja tulekut. Seda ma ka kasutasin oma visiooni koostamisel ERRi juhiks kandideerides. Audit ütles seal üsna leebes vormis, väga viisakalt, et on kaks väga fundamentaalset asja, mille üle võiks mõelda. Kui tele- ja raadiouudised 2007 ühendati, jäeti IT ja tehnoloogia ühendamata. Sellest sai tegelikult siin majas minu esimene töö, mis väga välja ei paistnud. See läks väga valusalt, üks juhatuse liige jäeti kinnitamata, aga need oli vaja ühendada. Me ei saa muidu mingist moodsast organisatsioonist rääkida.

Teine punkt, mida audit välja tõi – meie rahastamine ei vasta absoluutselt standarditele, Euroopa nõuetele. Selle tõttu on minu soov, mida ma olen ka siin aasta või poolteist nüüd ajanud ja hetkel mitte liiga edukalt, et me muudaks rahastamise aluseid.

Ma isegi olen öelnud poliitikutele, et raha võib olla isegi vähem kui praegu, aga see peaks olema stabiilne ja selge voog. Süsteem peab olema läbipaistev. Lähme, palun, Leedu mudelile üle, kus nende iga-aastane ringhäälingu eelarve tekib üle-eelmise aasta üksikisiku tulumaksu ja käibemaksu protsendist.

Kuna see on teada, siis tegelikult sa saad juba ette planeerida suuremaid kulutusi ja saad ette planeerida, kuidas kasutada innovatsiooni. Ma tungivalt soovitaksin seda süsteemi. Aga ütleme nii, et jõudsin välja parlamendi kultuurikomisjoni, aga seal jõud rauges, sest mulle öeldi, et ettepanek ei saavutanud konsensust. See on tegelikult see komponent, kustkaudu me saaksime hakata kogu innovatsiooni vedama.

Sa said siin hiljuti Netflixi masinõppe taristu arhitekti Ville Toolosega kokku. Mis asju te ajasite?

Tema on seal insener. Tegelebki sellega, kuidas masinõpet panna vastavalt kellegi personaalsetele eelistustele tööle. Me siis uurisime, kuidas ka seda teha. Mis algoritmi ja kuidas nad kasutavad. Ja selgus, et nad olid ära proovinud selle, et mis juhtub siis, kui soovitajaks on ainult masin. Ei töötanud. Nüüd nad ikkagi miksivad inimest ja masinat. Ja meie hakkame ka nii tegema, et osad valikud teeb peatoimetaja ja osad masin ning neid komponeeritakse omavahel.

Mul oli väga tugev tunne, miks nad on nii edukad. Usk või arusaam, ja see leidis kinnitust.

Nad lähtuvad oma tegevuse ja plaanide tegemisel absoluutsest kasutajakogemusest ja kasutaja mugavusest. Näiteks nende kontseptsiooni osa ja esimene saladus on see, et Netflix peab töötama absoluutselt kõikides seadmetes. Olgu see Nintendo-box või DVD-mängija. Neil on oma Nokia spets, oma Sony punt, omad Nintendo spetsialistid.

Ma küsisin, et kas teil on mingi hetk ka, kus otsustate, et selle grupi kasutajatega pole mõtet tegeleda. Siis ta ütles mingi täiesti olematu numbri: et kui on neljakohaline arv kasutajaid, siis tõesti ei maksa vaeva.

Ma julgen väita, et see on üks nende edu alus. Nad lahutavad ära tehnoloogilise turutõrke.

Mille taha siis ERRis innovatsioon jääb? Raha taha?

Kui me räägime Eesti puhul innovatsioonist, siis kõige hullem on see, et ei suudeta otsustada. Me anname kolm-neli-viis valikut ette, aga no, ei tule seda otsust. Oleme muuseumi valmis teinud, kuus kuud kulutanud maksumaksja raha, aga ei suuda otsustada. Siis ma ütleks, et sõbrad, äkki peaks minema lihtsamale tööle?! Otsuseid on raske teha, ma olen nõus. Minu kriitika tuleb selles suunas, et on tekkinud mingi otsustamise argus. Mina ei tea, miks see tekkis. Meil on Taavi Kotkad ja igasugu innovatsiooni pealikud, aga Eesti riigi tehnoloogiline areng jääb praegu otsustamise taha.

Kui siia kandideerisin, siis tõin arvuliselt välja, et iga leibkond maksab ERRile 4,5-5 eurot kuus. Kui võtta täna EPLi või Postimehe tasulise tellimuse, siis saad sama raha eest ühe lehe. Meie anname sulle kolm pluss viis – kaheksa programmi.

Me anname sama arvu programme, mis Soome rahvusringhääling, lihtsalt 16 korda vähema raha eest. Meie parlamendi liikmed, lugupeetud poliitikud, ei saa kuusteist korda vähem palka, kui Soomes. Ei saa.