Riideaurutid on triikraudadest tunduvalt noorem tootekategooria, aga siiski umbes sajandivanune. Esimesed tööstuslikud aurutid olid enamasti suuremate pesumajade arsenali hulgas. Pisemad, n-ö käsiaurutid on veelgi nooremad ning olid esmalt kasutuses hoopiski kübarasirgendajatena.
Tänapäevased aurutid saab laias laastus jagada kahte kategooriasse: suuremad seadmed koos integreeritud triikimislaua ja riidehoidiku(te)ga ning portatiivsed käsiaurutid. Üks klassikalise triikraua ja auruti suuri erinevusi on temperatuur: kui esimeste põhi kuumeneb enamasti üle 100 kraadi, ulatudes ligi 200-ni, siis aurutite puhul on füüsikaseadustest tulenevalt piiriks umbes 100 kraadi.
Teine suur erinevus on kasutusviisis: erinevalt triikrauast ei avalda klassikaline auruti riietele füüsilist survet. Küll aga pakuvad paljud tootjad omamoodi hübriidseadmeid ehk n-ö triikimisjaamu, mis kombineerivad auruga kuumutamise vanamoelise triikimisega.
See lugu on Geeniuse ja PRO tellijatele.
Logi sisse või vormista tellimus
- Ligipääs seitsme Geeniuse portaali kõikidele artiklitele.
- Ajakirjade Autoleht, Autoleht Ekstra ja Digi artiklite lugemisõigus veebis.
Tellija andmed
Soovid maksta arvega, teha hulgitellimuse või otsid teistsugust tellimust? Kõik tellimisvõimalused leiad siit.
See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 229, mai 2024
Kõik selle ajakirja lood
