Olenevalt sellest, kas võimendi on eraldi või hoopis peidus kõlari(te) sees, liigituvad kõlarid passiivseteks ja aktiivseteks. Suuremad põrandakõlarid on tavaliselt passiivsed, sest kui juba on ruumi nende jaoks, siis ilmselt on ka ruumi ressiiveri jaoks, milles sisaldub ka lõppvõimendi. Riiulikõlareid on mõlemat liiki, aga viimastel aastakümnetel on populaarsust kogunud just aktiivkõlarid. Tavaliselt sisaldab üks aktiivkõlaritest elektroonikat ja ühenduspesi ning teine kõlar ühendub esimese külge kaabliga.

Algselt olid aktiivkõlarid paljuski kasutusel helistuudiote nn lähiväljamonitoridena (near field) või koduse Hi-Fi-süsteemina, mis tähendas, et nendega sai ühendada liininivooga analoogvormingus heliallika. Ajapikku lisandusid aktiivkõlaritesse digitaalsed standardid: digitaalne audiosisend, Bluetooth ja HDMI. Viimane muudab aktiivsed riiulikõlarid arvestatavaks soundbar’i ehk ribakõlari konkurendiks, võimaldades lihtsat ühendust teleriga HDMI-ARC kaudu.

Juhtida saab diivanilt

Kõikide tänapäevaste aktiivkõlarite komplektis on ka IR-pult. Ainult audio kuulamiseks pole pulti otseselt vaja, sest helivaljuse regulaator on kõigil kõlaritel ka korpusel, aga rohkemate funktsioonide haldamiseks on pult ja/või äpp. Seoses vinüülimängijate kasvava populaarsusega on sisendite nimekirja lisandunud ka tundlik nn phono-sisend, sest eelvõimendit paljudel Hi-Fi-klassi grammofonidel pole. Ei puudu ka ka subwoofer’i ehk bassikõlari väljund. Kallimatel kõlaritel võib olla ka internetiühendus, nii juhtmega kui ilma, mis lisab võimaluse striiminguteenuseid kuulata.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 238, veebruar 2025

Kõik selle ajakirja lood