Pahatihti kiputakse üherattalist tasakaaluliikurit panema ühte lahtrisse kurikuulsate «liivakellade» või nn hoverboard’idega, millega õnnestus peaasjalikult liikuda vaid siledal põrandal – vähemalt ilma end vigastamata. Üherattalist oleks (kiiruslike omaduste poolest) õigem võrrelda elektrirattaga, aga kompaktsuse mõttes miks mitte hoopis raskema poekotiga. Väiksemad üksrattad kaaluvad veidi üle 10 kilo, ent liiguvad kiirusega 30 km/h mõnekümne kilomeetri kaugusele. Suuremad – täpsemalt öeldes suurim – kaalub aga ligi 50 kilo ning see võib teoreetiliselt liikuda maanteekiirusega ja jõuda paarisaja kilomeetri kaugusele. Tõsi, mõlemat siiski mitte korraga.

Uusimatel üherattalistel on ka õhkamortisaatoritega vedrustus, mis nende kiiruslikke omadusi arvestades pole üldse liiast. Aku mahutavust mõõdetakse kilovatttundides, millest jätkub rohkem kui sajaks kilomeetriks. Rehvimõõt varieerub 14–24 tollini. Kokkuvõtvalt pole praegused üherattalised enam «mänguasjad» mitte üheski aspektis, vaid väga konkurentsivõimelised personaalsed transpordivahendid, mis ühendavad lugematult häid omadusi: kompaktsus, kiirus, turvalisus, suur sõiduulatus ja olematu sõidukulu. Väheoluline pole ka aspekt, et käed on sõidu ajal vabad – erinevalt jalg- või tõukerattast. Ning erinevalt viimastest, on üherattalist väga lihtne poodi ja siseruumi kaasa võtta, käekõrval veeretada või mahtuda koos sellega probleemideta ühistransporti või autosse.

On ainult üks miinus – aga tegelikult on see ülekohtuselt sõnastatud, sest sama hästi võiks öelda, et ka auto- ja jalgrattasõidul on üks suur miinus –, nimelt tuleb kõigi nende liikumisvahendite juhtimine eelnevalt selgeks õppida. Põhjusel või teisel peetakse üherattalisega sõitma õppimist millegipärast ületamatuks takistuseks, ent jalgrattaga ukerdamist või autokoolis käimist täiesti loomulikuks nähtuseks.

See lugu ilmus ajakirjas Digi nr 193, mai 2021

Kõik selle ajakirja lood