“See nimi oli seotud väikeettevõttega (just selline oli veel Eesti NSV ajal äriühingu vorm) Inorek, mis tegeles kõigega. Näiteks Mitsubishi autode ja telefonikeskjaamade müügiga, Avise autorendi frantsiisiga, raamatute kirjastamisega ja ka reklaamiga,” meenutab Veskimeister, kes praegu töötab Ekspress Grupi juhtkonnas.

Firma, mis tegeles kõigega

“Sellest reklaamitegevusest kasvas välja eraldi firma Inorek Marketing. Ja sealt, kuna kujunduses hakati kasutama Mace, Inorek Marketing ehk IM Arvutid,” räägib Veskimeister.

Ent kuigi IM Arvutid asutati alles 1993. aastal, toodi esimesed Macid Eestisse veel enne iseseisvumist nõukogude ajal.

“Nõukogude Liidus kehtis Apple’i toodetele toona embargo ja see tähendas, et neid arvuteid seaduslikult riiki tuua ei saanud. Nii me siis tõimegi Soomest need salakaubana Aivar Hansoni Mitsubishi Lanceri pagasiruumis,” räägib Veskimeister.

“Mul on täpselt meeles, et need esimesed arvutid olid Macintosh 2CX ja Mac SE, mis olid oma aja kohta ikka väga arenenud. Neil oli graafiline kasutajaliides, mis ei olnud üldsegi tavaline. Meenutame, et PC-maailmas oli toonane tase “286”,” ütleb Veskimeister.

Uosukainen müüs Soomest Mace toona Eestisse ja hinnad olid krõbedad. “Apple’i toonaste arvutite hinnad jäid Eesti turul 20 000-30 000 marga ehk umbes 5000 euro juurde,” meenutab Uosukainen.

Värvikujundus mustvalgel monitoril

Aastakümneid hiljem tundub koomiline meenutada, et näiteks too Mac SE oli kujundajate ja graafiliste disainerite töövahend, kuigi arvutil oli mustvalge ekraan.

“Nii see oli, disainer vaatas aga töö ajal Pantone kataloogist värvikoode ja tegi nende järgi kujundust,” ütleb Veskimeister.

Just kujundajate, disainerite, küljendajate aga ka arhitektide põhiliseks töövahendiks tollal Mac. Arvuti oli tolle aja ostujõudu arvestades hirmkallis, see võis maksta isegi 100 000 krooni, ometi oli nende jaoks Eestis nõudlust.

“Mäletan, kuidas üks kord tuli kuidagi Soomest hea pakkumine, vist oli Apple’i laos ülejääk tekkinud ja saime osta 100 Macintosh LC II arvutit. Sain ausõna peale kokkuleppe Läti ettevõttega Starlet, mille omanik lubas, et võtab neist 50 Lätti. Ja meil õnnestuski need 100 arvutit ära tuua ja edasi müüa,” räägib Veskimeister.

Mäletatavasti oli 1990ndate esimene pool see periood, kui Apple’i legendaardne looja Steve Jobs firmaga seotud ei olnud, ta naases sinna alles 1997. aastal Tegu oli Apple jaoks mõnes mõttes mõõnaperioodiga, kui otsiti võimalusi uueks kasvuks. Muuhulgas alustati tol ajal Maci operatsioonisüsteemi litsentseerimisega teistele arvutitootjatele. Maci kloonid ehk teiste tootjate raudvara Eesti pisikest Maci turgu siiski ei mõjutanud.

Mõõnaperiood Apple’i ajaloos

“Võiks öelda, et toona oli Apple’i jaoks periood, kus aeg-ajalt teatas iga enesest lugupidav suurettevõte, et ostab Apple’i ära,” meenutab Sander Paas, kes pärast Veskimeistrit firmat juhtis. “Aga meie olime Eestis noored ja vaimustunud, me ei tunnetanud, et Apple’l läheb kehvasti. Maci tooted olid kogu aeg head ja meil polnud hirmu, et ühel hetkel enam Apple’it ei pruugi olla.”

Paas räägib, et Maci märksõnad on olnud ikka kasutajamugavus. “Arvuti on kasutaja jaoks, mitte vastupidi.”

Selle renomee tõttu tundsid 90ndatel Macide vastu huvi ka need eraisikutest ostjad, kes võib-olla olid välismaal või tööl Maci kasutanud ja jaksasid endale seda lubada. “Loomeinimesele oli see kindlasti lihtsam kasutada. Raha mõttes oli Mac kallim soetada, aga lihtsam ülal pidada.”

Paasi sõnul oli lõviosa Macide müümise ärist toona kujundajad, reklaamiagentuurid ja -bürood, trükiettevõtted, ent oli ka erandeid.

“Näiteks Tallinna tehnikaülikooli ja Estonian-Airi raamatupidamine toimus alguses Mac-arvutite peal. Mingi aeg levis Eestis raamatupidamistarkvara HansaWorld, mille esimesed versioonid olid tehtud ainult Maci jaoks,” ütleb Paas.

Ametlik partner Apple’ile

Ühel hetkel sai mitteametlikult Soomest arvuteid maale toovast firmast Apple’i jaoks ametlik koostööpartner. Veskimeisteri sõnul kasutas Apple kasutas väikestel turgudel selliste partnerite jaoks tähist Independent Marketing Company (IMC), millega ka Eesti firmat pärjati.

Toona oli distants Eesti edasimüüja ja emafirma vahel suhteliselt lühike ja Paas meenutab, kuidas käidi Londonis ja Pariisis uute toodete esitlustel. Alles hiljem liigutas Apple Eesti turu Ida-Euroopa, Baltikumi, Ungari alluvusse.

Ent tarnaahela mõttes oli Eesti ikkagi kaugel. “Kõige raskem oli hoolduse pakkumine, kuna erinevate varuosade tarnimiseks kulus kohati kuni 4 nädalat,” ütleb Uosukainen.