Arvuti korpus võib olla metallist kas tervenisti või osaliselt. Väga odavad mudelid võivad olla üleni plastkorpusega, metalse välimuse annab sel juhul vaid metallikarva värvikiht.
Kõige tugevamad on nii-öelda unibody arvutid, mille korpus on välja freesitud ühest metallitükist. Sellised on näiteks Apple´i sülearvutid ja mõned äriklassi sülerid. Need omakorda võivad olla ainult välisküljelt metallkorpusega ning kaalu ja hinna kokkuhoiuks on klaviatuuripoolne korpus tehtud plastikmaterjalist.
See polegi alati just tugevuse seisukohalt oluline, et sisemised küljed pole metallist, aga kui hoolid arvuti kaubanduslikult välimusest, siis võib plastkattega pealispind aja jooksul kuluma hakata ning servad ja nurgad, kus käed pidevalt puhkavad, paljastavad peagi teist värvi alumise plastmassikihi.
Metalse korpuse tunneb ära kõige paremini selle järgi, et kui väljalülitatud sülearvuti kätte võtad, on selle pind jahe.
Ekraan ja hinged püsivad kindlalt
Traditsiooniline sülearvuti kestvuskatse on ekraanihingede jäikuse proovimine. Ava sülearvuti ning proovi ekraani enda poole tõmmates järsult lahti lasta. Kui ekraan võngub mitu korda, siis tähendab see, et hinged on liiga nõrgad ja näiteks loksuvas bussis töötamine võib sellise kõikuva ekraaniga silmadele päris raskeks katsumuseks muutuda.
Liiga jäigad hinged võivad aga pikapeale arvuti korpust mõjutada, väänates lahti korpuse kinnitusi. Sellist arvutikaant ei saa ka ühe käega lahti, mis vähendab mugavust – teise käega pead siis alati klaviatuuripoolset osa paigal hoidma, et see üles ei tõuseks.