Tänapäeval on elementaarne ja kohati ka hädavajalik, et reisides oleks sul olemas ühendus internetiga. Kas selleks, et kiirel tööajal lennukis istudes aega mitte tühja tuulde visatavõi selleks, et enne maandumist üle kontrollida oma hotellibroneering. Mitmed lennufirmad pakuvad täna juba pardainterneti teenust, mis on maapealsete kiirustega võrreldes küll aeglane, kuid sellest hoolimata töötav ja seega parem, kui mitte midagi. Heidame pilgu peale, kuidas internet maalt taevaavarustesse jõuab ja millised kiirused on seal täna ningmillised homme.
Kust tuleb internet taevasse?
Tegelikult on lennufirmadel lennuki pardale interneti saamiseks kaks võimalust: kas suunata antennid otse üles, kosmosesse, kust internet tuleb satelliitideltvõi alla maa peale, kus on mobiilsidemastid, mis internetti ülespoole saadavad. Säärased tehnoloogiad annavad netikiirusteks 3 Mbps kuni 70 Mbps, kuid ei tasu loota, et kogu 70 Mbps sinu iPadi või sülearvutisse jõuab.
Kiirust ei jagata tihtipeale mitte ainult kõigi lennukis internetti kasutavate reisijate vahel, vaid ka samas õhuruumis ning lennualas olevate lennukite vahel. Seega võib nimetada kiireks lennuki-WiFiks ühendust, mis on kiirusega umbes 10 Mbps.
Ameerika üks suurimaid lennuinternetiteenuse pakkujaid Gogo kasutab teistehk maapealset meetodit, suunates maa pealtantennid taevasse ja saates internetisignaale üles lennukitele. See võimaldab internetti tarbida kiirusega 3,1 kuni 9,8 Mbps, kiirus sõltub ka sellest, milliseid seadmeid vastuvõttev lennuk parasjagu kasutab. Uuemad lennukid on varustatud suundantennide ning mitmesageduslike modemitega.
Hiljuti asus firma pakkuma teenust ka läbi satelliitide, saavutades kiirusteks 40 kuni 70 Mbps, kuid kuna satelliidid jagavad internetti üle väga suure geograafilise ala, jaguneb see kiirus mitmete lennukite vahel. Gogo internetti saab nautida juba viie dollari eest, aga saab ka osta kuni60 dollarit maksvaidkuutasulisipakette.
Teine suurfirma, Row 44 lubab läbi satelliitühenduse tuua inimesteni 1,5 Mbps kuni 2 Mbps kiirusega ühendusi. Kuid üks kiiremaid interneti õhkupaiskajaid on Panasonic, kelle teenused on küll kallimad, kuid kes ostabsatelliitidelt rohkem võimsust ja saabseega ka pakkuda kiiremat internetiühendust. Panasonic on ka üks lennukis asuvate personaalsete meelelahutuskeskuste tegijatest.
Ja lõpetuseks ViaSat, kes oma 140 Gbps satellitühenduse võimsusega on võimeline pakkuma ühele reisijale kiirust 10-15 Mbps – see on kiirus, millega saaks rahumeeli juba mõnd Netflixi sarja vaadata.
Kuidas internet reisijani jõuab?
Selleks on jällegi kaks moodust. Firma OnAir pakub internetti läbi GSM-võrgu ning läbi WiFi. Esimese puhul piisab sellest, kui reisija lülitab näiteks ookeani kohal lennates sisse oma mobiiltelefoni, see leiab üles tavalise mobiilivõrgu ning asub internetti kasutama nagu tavaliselt, makstes sealjuures ka rändlustasusid. Teine võimalus on kasutada WiFit, mille eest tuleb samuti maksta, kas kasutatud aja või andmemahu järgi. Teatud firmad pakuvad ka kuutasulist lahendust.
Kas see kõik läheb kunagi kiiremaks ka?
Jah, läheb, aga mitte kohe. Satelliitühenduses on hiljuti kasutusele võetud KA sagedusvahemik, mis ulatub 26,5 gigahertsist kuni 40 gigahertsini. See võimaldab internetti kohale toimetada 100 korda tänasest kiiremini, pakkudes igale reisijale internetti kiirusega vähemalt 12 Mbps. Samuti võib KA kasutuselevõtt vähendada lennukis interneti nautimise hinda, sestuue sageduse läbilaskevõime on nii suur, et teenusepakkujad ei pea enam satelliitide eest vastutavatele firmadele internetimahu eest nii palju maksma.
Keeruline? On jah. Seletame seda niipidi. Kujutlege, et kosmoses asub suur veetoru, mis piserdab vett teatud aladele. Kui alal on üks lahtiste kraanidega lennuk, saavad nad head, tugeva survega vett. Kui aga alale satub järsku palju lennukeid, mis kõik oma janused kraanid lahti keeravad, väheneb iga lennuki surve, sest vesi on vaja kõigi lennukite vahel ära jaotada. Kui nüüd tuua paralleel KA satelliitside sagedusega, siis see sagedusvahemik on nagu hulga suurem veetoru, kust mahub korraga läbi palju rohkem vett. Seega ei pea internetiteenuse firmad satelliidi omanikult nii suurt survet tellima, sest torust mahub juba niisamagi vajalik vesi läbi. Nii muutubki kogu teenus reisijale odavamaks.
Kas see kunagi meieni ka jõuab?
Ühena esimeste seas alustas Lufthansa pardainterneti pakkumist. Nende plaanide kohaselt oleks 2016. aasta suveks pidanud kogu Lufthansa Airbus A320 lennukipark olema varustatud WiFiga. Samuti on teemaga tegelema hakanud ka Air France ning Šveitsi rahvuslik lennufirma. Eestlased lendavad üsna palju ka Norwegianiga, mis pakub oma lennukites internetiühendust ja see täitsa töötab.
Satelliidifirma Intelsat saatis käesoleva aasta alguses kosmosesse kommunikatsioonisatelliidi, mis katab internetiga suure osa Põhja-Atlandi regioonist. Selle aasta augustis peaks kosmosesse lendama veel üks Intelsati satelliit, mis katab veel osa osa Euroopast, Aafrika, Kesk-Ida ja osaliselt ka Aasia. ViaSat plaanib 2016. aasta lõpus saata kosmosesse oma ViaSat-2 satelliidi, mille töölehakkamisel on satelliitinternetiga kaetud kogu Euroopa.
Intelsat on teinud ka kaks pikka infograafikut internetiühendustest lennukis:
Avafoto: Scanpix
