Teadus ja tulevik

Tuleviku linnade ekspert Ralf-Martin Soe: Tark linn on avatud uutele lahendustele ja teeb andmepõhiseid otsuseid

Rubriiki toetab

Milleks oodata?
Vastuvõtt juba käib!
Esita avaldus täna!

Aprillis otsustas Euroopa Komisjon toetada 15 miljoni euroga Eesti-Soome koostööprojekti FinEst Twins: targa linna arendamise tippkeskust, mis loob Tallinnast ja Helsingist digitaalse kaksiklinna. Eesti riik lisab omalt poolt 17 miljonit eurot.

Ühtekokku 32 miljonit väärt idee on põhjalikult läbi töötanud TalTechi Ragnar Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadur Ralf-Martin Soe oma mullu kaitstud doktoritöös. Soe huvi e-riigi arengute vastu viis soovini lisada digiteenustele täiesti uus dimensioon. Targa linna tippkeskuses saabki ta seda nüüd koos kolleegidega käivitama hakata.

Aastal 2009 olid Sa auhinnatud uuriv ajakirjanik ja hiljem oled töötanud IKT nõunikuna. Räägi oma teekonnast teadlaseni.

24-aastasena võitsin parima noore ajakirjaniku preemia ning olin eelnevalt nomineeritud ka parima uudisloo ja uuriva ajakirjanduse Bonnieri preemiale. Seejärel otsustasin, et lähen ajakirjandusest ära – tahtsin uusi väljakutseid. Läksin Maastrichti ülikooli teist magistrikraadi tegema, alustasin seal ka doktoriõpinguid. Ehkki olin majanduse ja avaliku halduse valdkonnas, õppisin Hollandis suuremalt jaolt statistikat ja matemaatikat ning hakkasin ka põlve otsas programmeerima. Sealt tekkis suurem huvi IKT valdkonna ja e-riigi vastu, mis omakorda tõi mind Eestisse tagasi.

Kuidas digitaalse linna teema Su leidis?

Ralf-Martin Soe
Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Eesti e-riik oli kasvamas ja arenemas, Suurbritanniast ja Hollandist vaadates nägin, et selle vastu on väga suur huvi, ja soovisin oma doktoritöö teema sellega siduda. Tahtsin aga mitte piirduda teooriaga, vaid saada ise kogemust, kuidas e-riik on üles ehitatud ja mida see tehnoloogilisest endast kujutab, mistõttu tulin 2013. aastal oma doktoritööga TalTechi Nurkse Instituuti Wolfgang Drechsleri juurde üle ja läksin tööle IKT Demokeskusesse. See on MTÜ, mis koondab IKT ettevõtteid ja kust sai alguse e-Estonia bränd ning ka e-Estonia esitluskeskus, tänaseks on selle nimi ITL Digital Lab.

Seal leidsin, et minust pole palju kasu, kui hakkan väljastpoolt tulijana sedasama e-riiki arendama, selle asemel võiksin tuua digiühiskonda uue valdkonna. Oma teisel tööpäeval sattusin ühe IKT ettevõtete delegatsiooniga kaasa, tutvuma Helsingi targa linna arendusüksusega (Forum Virium Helsinki). Seal kuulsin esimest korda, mis on tark linn ja kuidas end teadus-, arendus- ja innovatsiooniprojektidega rahastada. Nad teevad seal päris ägedaid asju ja terve maailm jälgib Helsingi avaandmete või isejuhtivate busside projekte.

EL valis Finest Twinsi tippkeskuste arendamise konkursil välja juba 2015. aastal ja praeguse Horizoni projekti aluseks on Sinu vaevalt aasta eest kaitstud doktoritöö. Mida see projekt on Sulle lisaks doktoritöö kirjutamisele tähendanud?

See projekt saigi alguse Forum Virium Helsinki ettepanekust. Toona polnud ma Eesti teadusringkonnaga eriti seotud ja see oli üldse esimene H2020 projekt, mille ma kirjutasin, aga Helsingi kolleegide abiga sai see kõigile üllatuseks ligi 500 000 eurot ettevalmistustoetust äriplaani koostamiseks.

Eesti teadusringkond oli hämmingus, et selline taotlus tuli inimeselt, keda keegi ei tea ja kes ometi tahab hakata siin mingit tippkeskust looma. Õnneks tuli Nurkse instituut, eelkõige Rainer Kattel ja Veiko Lember, mulle kiiresti appi teadusringkonda sisseelamiseks. Minu juhendaja Wolfgang Drechsler ütles seepeale, et pean oma doktoritöö teema targa linna peale ümber mängima – see oli toona valus otsus, kuna esialgu soovisin oma töö teha e-riigi mõõtmisest ja olin selleks 1–2 aastat ette valmistanud. Täna olen selle soovituse eest väga tänulik.

Hakkasime Nurkse instituudi vedamisel plaanima keskust, mida kaasrahastavad suured ettevõtted ja mis on kohe algusest peale rahvusvahelises tippkonkurentsis. Nii olid meil kokkulepped suurte ettevõtete peakontoritega Soomest, Rootsist, Šveitsist ning kaasas maailma kaks juhtivat targa linna professorit: MIT (Massachusetts Institute of Technology) Senseable City Labi juht Carlo Ratty ja digilinnade guru Michael Batty UCL-ist (University College London). Laiendasime konsortsiumi veelgi ja kaasasime Fraunhoferi teaduskeskuse Saksamaalt, kuid liiga palju partnereid ja teiste riikide ettevõtete liigsuured ärihuvid said põhjuseks, miks me esimesel korral raha ei saanud. Rõhk pidi jääma Eesti riiklikele huvidele, kuna see meede oli suunatud riikidele, kes pole teadus- ja arendustegevuse rahastamises esirinnas.

Tol hetkel panime projekti sahtlisse ning mina sain vaba aega doktoritöö kirjutamiseks. Töötasin poolteist aastat ka majandus- ja kommunikatsiooniministri IKT nõunikuna ja aitasin eesistumist läbi viia. Ministeeriumis käivitasin kaht suurt projekti: 20 miljoni eurone infrastruktuuri projekt „Viimane miil“ viib interneti püsiühenduse kaugematesse piirkondadesse ja 28-miljoniline IKT arenguprogramm rahastab tööstuse digitaliseerimise, e-riigi ja e-ettevõtluse (sh e-residentsus) ideid.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Minu doktoritöö sai eelmisel suvel ühiskonnas laiemalt tähelepanu ning kui rektor ja linnapea oma kohtumisel leidsid, et tahaksid alustada partnerlust targa linna käivitamiseks, kutsuti juurde ka meid Nurkse instituudist, sest meil on kompetentsi ja ideid. Käivitasime Nurkses TalTechCity initisatiivi ja võtsime ka Finest Twins projekti sahtlist välja, soojendasime üles partnerluse MKMiga, Aalto Ülikooliga ja Forum Virium Helsinkiga.

Kirjutasime projekti Nurkse direktori Erkki Karo ja Soome partneritega ekspertide toonase tagasiside põhjal nii heaks kui suutsime ja käisime oma ideed huvilistele tutvustamas ka Brüsselis. Hoidsin siiski kogu aeg meeles eelmise korra kogemust: suurema tõenäosusega valmistame ette midagi, mida me ei saa kunagi käivitada. Tegelikkuses läks teistmoodi!

Mida tähendab targa linna tippkeskus Finest Twins?

See on ülikoolis omaette struktuuriüksus, kuhu leiame parimad inimesed, alguses TalTechist ja Aalto Ülikoolist, hiljem globaalselt, kes loovad linnadele ühiseid digilahendusi transpordi, energia, ehituse-arhitektuuri, andmete ja valitsemise valdkondades. Kõik viis valdkonda peavad vastama maailmatasemel tippkeskuse nõuetele nii teaduspublikatsioonide kui ka grantide osas ja sealt peavad tulema uued reaalsed lahendused teadussiirde kaudu ka linnadesse.

Meil on juba väga palju ideid, nt robotbusside liikumine riikide vahel, erinevate sensorite kasutamine hoonetes ja väljas, linnade paremate infosüsteemide loomine jne, aga lõpuks saavad need inimesed, kes keskuses töötavad, ise otsustada, millised lahendused on konkurentsivõimelised. Me ei tahagi palju ette mõelda, muidu jääme vanadesse raamidesse kinni.

Suurem visioon on aga see, et kui rahvusvaheliselt on Eesti e-riigi valdkonnas lipulaev, siis targa linna tippkeskuse arendusega oleme 5 või 10 aasta pärast samal tasemel: teised linnad üle maailma jälgivad meid, sest Eestis-Soomes tehakse ägedaid asju. Praegu me pole digilahendustega isegi 10 linna hulgas nii, nagu me riikide hulgas oleme.

Mis hakkab juhtuma tallinlaste ja helsinglaste jaoks?

Oleme algusest peale pidanud silmas linnaelanike vaadet. Digiteenuste mõttes arenevad linnad praegu igaüks eraldi „silotornidena“ ja nad isoleerivad endid oma nutikate lahendustega ära. Enamik asju ühiselt ei tööta: ühistranspordi piletisüsteem, parkimise, takso ja kasvõi rendijalgrataste eest tasumiseks on igal linnal erinevad lahendused, mis teistega ei ühildu.

Näiteks Taxify on küll justkui universaalne platvorm, see töötab Eestis juba viis aastat ja äpist saab endale ka tavataksot tellida, kuid Helsingi avas oma turu Taxify ja Uberi sugustele lahendustele alles eelmisel aastal ning lõviosa linlastest tellib takso endiselt telefonitsi kõnekeskusest.

Nii et kui samad lahendused pole samal ajal sarnastel alustel turule toodud ja ühiselt läbi mõeldud, siis need tegelikult ei tööta samamoodi. Finest Twins tahab olla see koht, mis aitab neid kitsaskohti leida, mille kaudu võiksid hiljem ka kokkulepped tulla, sest tegelikult on asi ju tehnilistes standardites ja administratiivsetes kokkulepetes. Need viimased ehk inimestevahelised kokkulepped on teinekord veelgi raskemad kui tehniline ühildamine.

Kuidas neid siis ühildada saab?

Kui sõidukaartide puhul on erisused kuidagi lahendatavad – paned kaardilugejale mingi adapteri vahele või seod infosüsteemid omavahel ja saad sama kaarti kasutada mitmes linnas –, siis näiteks parkimise puhul kasutatakse Eestis ja Soomes põhimõtteliselt erinevaid lahendusi ja nii lihtsat ühildamisvõimalust ei ole. Soomes makstakse parkimise eest äpis krediitkaardiga, Eesti aga kasutab tekstisõnumipõhist parkimislahendust, kus arve parkimise eest esitab telekomiettevõte.

See tähendab, et Soome või mis tahes muu riigi telefoninumbriga ei saa Eestis mobiilselt parkida. Kui palju me aga näeme veel Tallinna tänavatel parkimisautomaate, et kohapeal maksta? Eriti mitte, sest kõik kohalikud ju maksavad mobiiliga. Aga külalised? Kui SIM-kaart ära kaob, peab ka Eesti mobiilne parkimine muutuma ja loodame, et uus lahendus juba arvestab ka teistega.

Mõned asjad on nii kindlalt paigas, et tuleb midagi uut välja mõelda. Näiteks tegi Eesti oma ID-kaardi küll otse Soome standardi järgi, kuid kui meil on see kohustuslik, siis soomlastel jäi vabatahtlikuks ja kaarti kasutab vaid mõni protsent elanikkonnast. See tähendab, et kui meie kasutame kiibiga digiallkirjastamist igapäevaselt, siis nemad skännivad endiselt oma allkirja paberilt PDFile – tehniline võimekus digiallkirjastamiseks on justnagu ühesugune, kuid reaalselt kasutamine teistsugune. Seda enam tagasi ei pööra, nii et digiallkirjastamiseks tuleb leida uus tehnoloogia ning seal juba alguses naabritega kokku leppida.

Selliste teemadega tahamegi seal tippkeskuses tegelda, sest näha on, et ühel hetkel võtab digitaalne komponent väga jõuliselt suure osa elukorraldusest üle ning kui paberkujul ja sularahaga arveldus kaovad, siis tekib ühilduvate digilahenduste järele suur vajadus. Kui suudame luua kahes riigis asuvates erineva majandustaseme ja õiguskeskkonnaga linnades ühise digikeskkonna, siis suudame seda üle kanda ka kõikjale mujale. Eesti unikaalne eelis on see, et oleme e-teenustega väga kaugele jõudnud ning mõistame ja huvitume, et neid piiriüleseks viia.

Linn ei ole vaid kommunaalteenused, liiklus ja süsinikutasakaal, valitsemine ja planeerimine on sama loomulik elu osa kui teedevõrk ja mobiililevi. Mis veel targa linna juurde kuulub?

Tark linn on esiteks hästi vastuvõtlik uutele tehnoloogiatele ja teiseks teeb võimalikult palju andmepõhiseid otsuseid.

Esimene punkt on küsimus sellest, kui kergesti lubab linn ligi uusi ettevõtteid, kes tahavad midagi uut katsetada, näiteks nagu Starship. See polegi nii lihtne, avalik sektor tegelikult ei ole uutele asjadele väga vastuvõtlik ja siin loodetavasti tuleb ka tippkeskus appi.

Iseküsimus on, kuidas linn ja ka riik oma teenuseid võimalikult nutikalt sisse ostab. See eeldab uutmoodi hankeid. Need ei ole sellised, et paned kirja pargipingi materjali ja mõõtmed ning odavaim võidab – innovatsiooni hanketingimusi ei ole võimalik defineerida. Näiteks kui räägime robotsõidukite hankimisest, siis linnal ei ole oskust seda ostu defineerida ning pole ka vastavaid õigus- ja finantsregulatsioone. Kuid lisaks on see millegi teistmoodi tegemine ja avalik sektor ei ole valmis siin suuri riske võtma.

Teadus-arenduse tippkeskus otsib tugevat partnerlust linnadest ja ministeeriumist seepärast, et meil on neid riske lihtsam võtta ja reaalses elus testida. Näiteks Helsingi targa linna arenduskeskus kuulub küll 100% linnale, kuid see on linnast vabam riskide võtmisel, lubatud on rohkem eksida. Kui Helsingi linn ametiasutusena tahab hankida robotlumekoristajaid, siis see protseduur on hästi keeruline ja pole teada, millega see lõpeb. Kui neid aga hangib innovatsiooniettevõte, kellel on mandaat vigu teha, on vabadust ja mänguruumi palju rohkem. Isegi kuuludes sajaprotsendiliselt linnale.

Targast valitsemisest rääkides jõuame eraldi teemani, milleks on andmete kasutamine. Tänapäeval on meil kõikvõimalikud andmed kusagil olemas, küsimus on selles, kuidas sõlmida kokkuleppeid nende kokkutoomiseks ja kasutamiseks, kusjuures nii, et inimesed saaksid aru, kuidas need andmed liiguvad ja milleks neid kasutatakse ning et Suur Vend ei jälgi neid jälgimise mõttes. See ongi targa linna valitsemise pool. Eestis on kõik riigiasutused kokku leppinud, mis tingimustel me X-tees andmeid vahetame, aga andmepõhiste otsuste tegemine eeldab selle kokkuleppe laiendamist.

Andmeid on meie ümber palju, aga mida annaks nendega peale hakata?

Kui kõik transpordiga seotud andmed – nii ava- kui ka kinnised andmed ühistranspordi valideerimisest, taksoteenusest, rongidest jne – jookseksid reaalajas ühte kohta kokku, siis oleks meil reaalne pilt selle kohta, kuidas inimesed praegu liiguvad, ja see omakorda aitaks teha paremaid otsuseid. Tehniliselt pole andmete kogumine raske, kuid eeldab väga palju kokkuleppeid ja see ongi keerulisem pool. Sedavõrd keeruline, et praegu on kogu maailmas nii, et kui linn või riik tahab teada, kuidas ja millal ja kus inimesed liiguvad, siis nad helistavad neile ja küsivad. Selline info kogumine on kallis, ebatäpne ja pole reaalajas.

Näiteks kui Tallinna jalgratturid kasutavad rakendusi (Endomondo jt), et salvestada oma igapäevased liikumisteed, siis kuidas need andmed jõuaksid transpordi korraldajateni? Ideaalis ka reaalajas ja masintöödeldaval kujul.

Muide, Endomondo andmetest õppisime kunagi seda, et Tallinna magalapiirkondades on ratta kasutamise maht madalam kui eramupiirkonnas, isegi arvestamata seda, et seal elab kümneid ja sadu kordi rohkem inimesi. Põhjuseks see, et neil pole võimalust ratast turvaliselt ja mugavalt hoida.

Turvaline parkimine on praegu jõudnud vanalinna, kesklinna ja kontorihoonete juurde, ka kõik uued Selverid on turvaliste rattaparkimiskohtadega. Nii et linnavalitsusse ja poodi saad rattaga minna küll, aga koju Mustamäele ratast jätta pole turvaline ja kitsas koridoris või liiga väikeses liftis ei saa ratast ka tuppa viia. Tahame testida seda, et kui ühes magalapiirkonnas, näiteks siinsamas Mustamäel, on turvalised ja lihtsasti installeeritavad rattaparkimiskeskkonnad, siis kas see aitab rattakasutust piirkonnas tõsta või mitte.

Milline on praegu maailma kõige digitaalsem linn?

Selgeid mõõdikuid ei ole, aga kindlalt kerkib esile linnriik Singapur, kus on näiteks „rohelise kaardi“ süsteem kõige paremini lahendatud. See on seal oluliselt universaalsem kui meil: sellega saab maksta, see on tööandja kaart, uksekaart ja selle taga on ka kõik vajalikud kokkulepped. Nemad jõuavad kõige kiiremini selleni, et midagi muud sul rahakotis polegi vaja ning see aitab neil jõuda kõige kiiremini paberivaba ja sularahavaba ühiskonnani.

Helsingi on hea näide transpordiinnovatsiooni osas – robotsõidukid ja mobility as a service-platvorm. Neil on kompetentsi ja toimuvad reaalsed pilootprojektid.

On ka teisi Euroopa linnu, kes näevad enda rolli uute lahenduste linnakeskkonda kutsujana: koos iduettevõtetega aidatakse turule uusi teenuseid. Amsterdam on siin hea näide, nad on ka ise öelnud, et tahavad, et uued ideed jõuaksid nende linna, nad rahastavad ja soodustavad seda – võtavad neid riske, millest enne rääkisime.

Amsterdami ja Helsingi lähenemine on korraldada avatud konkurss, kus kirjeldatakse ära probleem – näiteks et liiga palju autosid läheb Tallinnast Vantaa lennujaama või magalarajoonide elanikud kasutavad liiga vähe jalgrattaid – ja eri osapooled pakuvad lahendusi. Parim lahendus saab rahastuse – mitte kõige laiem tee, vaid probleemi parim lahendus! Just niimoodi käivitas Helsingi linnarattarendi: alustati probleemi kirjeldamisest, kaasati linnaelanikud ja rattad jõudsid sinna, kus neid tarvis oli.

Tallinnas aga pani üks ettevõte frantsiisi alusel jaanuaris suvalistesse kohtadesse rattad üles ja arvas, et äri läheb tööle. Paar aastat hiljem korjas jälle kokku, sest ei läinud tööle.

Kes on nutilinna suurimad edendajad ja kes vaenlased?

Peamine takistus, nagu enamiku asjadega, on inimeste enda harjumused. Kui teaduslikult on tõestatud, et inimene peaks sööma 6–7 korda päevas väiksemates mahtudes, siis kui paljud meist seda teevad? Peamiselt ainult profisportlased. Samamoodi on tegelikult transpordikorralduse, energiatarbimise ning muude harjumustega linnakeskkonnas.

Üks suur harjumus on ka see industriaalühiskonnast tekkinud 9–17 töörütm ning sellega seotud kooli ja lasteaedade algus- ja lõpuajad. Kiiresti kasvava elanikkonnaga linnades, kus suurem rõhk on kontoritööl, oleks paindlikum tööaeg oluliselt mõistlikum.

Kui Sa parasjagu linnu ei arenda, mida Sa siis teed?

Mul on üheaastane tütar ja otsustasin kohe alguses, et soovin olla hands-on-isa. Seega veedan suure osa varahommikutest, õhtutest ja nädalavahetustest koos temaga. Teen seda ka selleks, et aidata oma abikaasal tööd teha – ta on saanud viimase aasta jooksul 1–2 päeva nädalas töötada maastikuarhitektina.

Samuti võib mind sageli leida Stroomi ranna pargist või mereäärselt promendaadilt jooksmas, vähemalt pooltel kordade koos jooksu­käruga. Olen hinges maratonijooksja, kuigi mu tulemused on täiesti keskmised või isegi allapoole seda. Alustasin maratonijooksuga kolm aastat tagasi ning sellest peale olen igal aastal jooksnud kaks poolmaratoni ja ühe täismaratoni. Eelmisel aastal jooksin ühe poolmaratoni virtuaalselt ja seda koos lapse jooksukäruga.

Vabal ajal käime meelsasti parkides ja randades nii Eestis kui ka reisides. Kuna mu abikaasa on maastikuarhitekt, siis tema on mind inspiree­rinud hindama hästi planeeritud või ajaga välja kujunenud avalikku ruumi.

Mis Sind inspireerib?

Tööalaselt meeldivad mulle positiivsed probleemid. Minu jaoks tähendab see reaalseid proovikivisid positiivsel foonil. Ainult nii on võimalik tõeliselt produktiivselt töötada ja samal ajal seda ka nautida.

Samuti meeldib mulle reisides lugeda, saan sealt väga palju inspiratsiooni. Tavaliselt ostan faktipõhiseid raamatuid lennujaamadest ja loen siis reisi ajal nii palju kui suudan (ilukirjanduse fänn ma ei ole). Samuti teen seda suvepuhkuse ajal.

Ja viimaks: suhteliselt lühikese ajaga on läbi murdnud hulk Nurkse instituudi projekte, nagu TOOP, Cosmolocalism, Finest Twins. Ühine nime­taja paistab olevat Wolfgang Drechsler …

Me kõik – Robert Krimmer, Vasilis Kostakis ja mina – olemel tõesti ühe geniaalse juhendajaga seotud. Tema mõju on tegelikult veelgi suurem, ulatudes ka Londoni juhtivate professorite (Rainer Kattel) ning Eesti põhiseaduslike institutsioonide juhtideni (Ülle Madise), kui vaid mõned näited tuua. Teine osa on Nurkse instituudis endas: me oleme rohkem riske võtnud ja need on ära tasunud.

Foto: Karl-Kristjan Nigesen

Artikkel ilmus algselt ajakirjas Mente et Manu.

Artikli autoriks on Mari Öö Sarv.

Märksõnad: , ,

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate tehnoloogia-, auto- ja rahaportaali olulisematest lugudest.