“Kuigi e-residentsus on meie e-riigi tehnoloogiast kantud mõttevili, siis selle edukus laiemas maailmas sõltub pigem kaasahaaravast narratiivist ning praktilisest väärtuspakkumisest. Narratiivi saame ise luua maailma protsesse ette ennustades, kuid praktilise väärtuspakkumise puhul on suur töö ees meie partneritega teenuste ning kokkulepete arendamises. Kui e-residentidele mõeldud teenuseid arendades seame prioriteediks tihedalt kasutatavad teenused, siis on 10 miljonini jõudmine realistlikum. Digitaalses ühiskonnas saab luua ning modifitseerida teenuseid kiiremini kui analoogses, ning kasutades empiirilisi andmeid nii kodu-Eesti majanduse kui ka e-residentide huvide kohta on võimalik tuua nad rohkem Eestile lähemale, osaks meie väärtusloomest. Lühidalt – e-residentidele kasulike teenuste pakkumine eeldab investeeringuid, kuid võimendab kordades Eesti majanduse (sise+välismajanduse) koguprodukti.”

Millisele IT-teemale oleks president võinud kõnes rohkem keskenduda?

“Ma ei arva, et president oleks pidanud rohkem keskenduma IT-teemadele eraldiseisvalt. IT ei ole enam ammu vaid serverid kapis või äpid telefonis. See on andmepõhine teenusemajandus ning tänapäevase ühiskonnakorralduse infrastruktuur. Selle arendamisel peab mõtlema riigist kui platvormi pakkujast ning erasektorist ning kodanikest kui teenusearendajatest, mitte vaid tarbijatest. Riik ei pea kõike ise tegema, ta suudab palgata väikese osa parimatest ajudest, ning olema partneriks teistele – mõtleks sellest kui iOS platvormist riigi jaoks, kuid kõikide praguste riigi poolt pakutavate sadade teenuste asemel teeks riik võib-olla vaid 10-20%. See muutub eriti oluliseks e-residentsuse juures, ning sel juhul saab ettevõtteid üle terve maailma sellesse protsessi kaasata.”