Eesti kriminaaljustiitssüsteem ei ole ilmselt valmis tehnoloogiakuritegusid ennetama ja tõkestama, sest valmisolek eeldab õiguskaitseasutustelt ja kohtutelt peale traditsiooniliste uurimis- ja õigusteadmiste ka tehnoloogiateadmist.

Eesti vajab automaatset analüüsi, käsitsi ei jõua

“Selleks et jõuda keerukaid teid mööda pahavara kirjutajateni, kelle side lõpliku kuriteoga on üsna nõrk, on vaja analüüsioskusi. Analüüs peaks olema märksa automatiseeritum kui praegune suuresti käsitööl põhinev tegevus. Suurte andmemahtude analüüsimiseks on vaja ka häid programme ja suuri arvutusvõimsusi,” ütleb Sööt.

“Küberkuritegusid iseloomustab rahvusvaheline mõõde ning rahvusvahelisest koostööst ja teisest riigist saadud andmetest oleneb nende kuritegude avastamisel väga palju – näiteks Samoast laekunud petukirjade ja -kõnede algallikani jõudmiseks on vaja toimivat riikidevahelist õigusabi, ent Eestil pole hulga riikidega juriidilist koostööraamistikku,” hoiatab ta.

Söödi sõnul peaks edaspidi suurem vastutus olema ka tehnoloogiaettevõtetel ja nn koodikirjutajatel, kelle vastutus seadme toimimatuse korral ei väljendu praegu õigusaktides ega ka praktikas.

“Eeskuju saab võtta autotööstusest, mille ohutust muutsid tublisti 1960ndatel USAs loodud liiklusohutuse reeglid ja tootja vastutus – samamoodi on võimalik muuta ka tehnoloogiat turvalisemaks ja ettevõtteid vastutavamaks. Samuti tuleks analüüsida, kas nn meili- ja suhtlusmeedia kontode hõivamise lahendamiseks peaks sekkuma just õiguskaitse või on selleks ehk mõni mõistlikum ja vähem kulukas viis,” kirjutab Sööt.