Meil on õigusriik ja isegi kui meile seaduse mõte ei meeldi, siis see ei tähenda, et seda võiks lihtsalt ignoreerida. Seepärast räägibki loomeinimesi esindav jurist väga täpselt, et nemad nõuavad raha möödunud aastate ebaõigluse eest ja üldse ei lasku arutellu, kas asi on ka sisuliselt õiglane või ei.

Iganenud arusaam, küsige Vaiko Eplikult

Sest igaüks, kes hakkab asja sisusse süüvima, saab aru, et ega see ikka õige asi ei ole. Esiteks on see iganenud.

See, et me oleme tulnud kassettide ja CD-plaatide ajastust kõvaketaste ja välkmälude ajastusse ei tähenda, et muutunud on ainult tehnoloogia. Ei, muutunud on ka inimeste käitumine.

Rääkisin selle loo tegemiseks ühe Eesti muusikatööstuse võib-olla kõige paremini informeeritud inimesega, kes ütles, et näiteks just viimasel aastal on Spotify kasutus Eestis tohutult kasvanud.

Ja üle juba üle poole Eesti Spotify-kasutajatest maksavad selle eest kuutasu, mitte ei kuula muusikat tasuta koos reklaamidega.

Väga kõva sõna ja ainus põhjus, miks seda suurema kella külge ei saa panna, on lepingute konfidentsiaalsus. Võib-olla avaldab selle statistika Spotify ühel hetkel ise, aga praegu ei saa asja tundvad inimesed seda avalikult välja öelda.

Me kõik tunneme ja näeme seda ju ise ka iga päev. Inimesed lasevad muusikat Spotifyst ja sellest veel populaarsemast YouTube’ist (kust autorid saavad veel vähem raha). Ja see kõik kasvab ja laieneb.

“Tühja kasseti tasu” on kohane CD-plaatide ja ka digitaalsete albumite müügis. Sa ostad plaadi ja teed sellest arvutisse koopia või ostad iTunesist albumi ja kopeerid selle ühest arvutist teise – siis tekib kohustus artistidele lisakoopia eest maksta. Ainult et keegi ei tee nii! Küsige Vaiko Eplikult!

Ebaõiglane üldine maks

Lõpuks on asi ka selles, et see on ebaõiglane. Loomeliitude jurist toetub ühele uuringule mille järgi “41% vastanutest olid teinud muusikast audiosalvestusi ning 33% salvestusi audiovisuaalsest sisust”. Ma isegi ei saa täpselt aru, mida päriselt see tegevus tähendab ja ei leia seda uuringuaruannet ka kuskilt.

Aga hüpata autorite ühingu ja juristide märga unenäkku ja kujutada ette, et 41% Eesti ostujõulisest elanikkonnast kopib albumeid mp3-deks, et kuulata neid nii autos kui eluotas, siis ikkagi on see asi ebaõiglane.

Sest 59% inimesi ju seda ei tee. Nendelt nõuaks lisatasu tehnikaseadme ostul seega seepärast, et muudmoodi pole võimalik 41%-lt raha kätte saada. Kui see pole ebaõiglus, siis ma ei tea, mis on.

On ainult üks õiglane lahendus

Mis oleks õiglane? Maksustada neid, kes muusikat ostavad (jätkem meelde, et piraatlus ehk illegaalne teoste hankimine pole üldse selle teema osa).

Pange CD-plaatidele ja digitaalsetele albumitele ja striiminguteenustele Eestis tühja kasseti tasu otsa. See annaks inimesele siis õiguse teha failist või plaadist koopia ja kuulata muusikat nii autos kui elutoas kui mujal.

Muusikud saaks oma tasu, inimesed saaksid õiguse teha koopiaid ja me ei kotiks ebaõiglaselt kedagi, kes ostavad tehnikaseadmeid hoopis muu asja jaoks.