Ei jääks maksumaksja pidada

70 protsenti rahast tuleb tõenäoliselt Hiina investoritelt, ülejäänud kas valitsustelt või teistelt erainvestoritelt ning tasuvusplaanid tehakse aastakümnete kui mitte -sadade peale ette. Tunnel on isemajandav äriüksus ning maksumaksjate ülalpidamisele ei jääks.

Hull idee, ikka täiesti hull, aga tõepoolest, tundub, et mitte võimatu. Vesterbacka hindab tunnelite maksumuseks 15 miljardit eurot ning usub, et sellega kaasnev kinnisvaraarendus tooks veel kümnekordselt raha juurde, nii et maa peale ehitataks tunneliga seoses 150 miljardi eest kinnisvaraprojekte.

Kas ta on hull? Võib-olla, aga iga tema lausega tundus saalis vähemaks jäävat inimesi, kes tunnelit võimatuks peavad. 15 miljardit on suur raha, aga suurte investorite jaoks pole see midagi ületamatut. Näiteks paar aastat tagasi panid jaapanlased poole sellisest summast Soome mobiilimängude tegijasse Supercell. Sama suure summa kulutas Microsoft hinge vaakunud Nokiale ja kirjutas nüüd selle summa täielikult maha.

Kas valitsus suudab projekti omaks võtta?

Kui ma pärast Vesterbacka üritust küsisin saalis viibinud Raivo Varelt, mida ta kogu sellest asjast arvab, ütles ta, et küsimus pole rahas ega tehnoloogias, vaid selles, kas valitsused ja ühiskonnad suudavad sellisel viisil tehtava projekti üldse omaks võtta.

Kas 21. sajandil on võimalik Euroopas arendada niisugust megaprojekti idufirma ehitamise põhimõttel: kaasame investeeringu, hakkame pihta, tegeleme probleemidega jooksvalt ja oleme valmis selleks, et võib-olla peame ehitamise käigus seda projekti mitu korda põhjalikult ringi tegema. Siiamaani oleme me ju harjunud selliseid asju tegema nii, et 30 aastat mõtleme, hindame, plaanime, arutame ja siis võib-olla teeme valmis. Ja hiljem näeme, kui põhjalikult see võib-olla maailma muutis.

Eelmisest nädalast on maailmal selle kohta hea näide. Facebooki juht Mark Zuckerberg teatas sisuliselt, et nad loobuvad uudistekanal olemast ja teevad oma algoritmid ümber nii, et Facbook muutub tagasi sõprade võrgustikuks, kus inimesed ise omavahel oma asjade üle arutavad. Tuhanded uudistekanalid maailmas on harjunud sellega, et väga suur osa külastajatest saabuvad nende lehtedele just Facebooki kaudu ja nüüd võib juhtuda, et see lihtsalt lõppeb ära.

Tunnel nagu Facebook

Miks? Sest Facebooki, mis juhuslikult on 35 korda kallim äri kui Vesterbacka tunnel, ehitatakse ka täpselt samamoodi: teeme valmis, vaatame, mis saab ja muutume vastavalt vajadusele. Praegu on selgunud, et uudistekanaliks olemine toob nende jaoks kaasa liiga palju küsimusi, liiga palju probleeme ja vastutust ja nad tahavad sellest lihtsalt lahti saada.

Mõelge, kui iseenesestmõistetavalt me oleme lasknud Facebookil muuta tervet maailma ja seada küsimuse alla koguni selle, kas demokraatia saab sotsiaalmeediaajastul üldse toimida või peame me 90 protsendi maailma riikide ühiskonnakorralduse täiesti ümber tegema. Facebookilt me küll ei palunud mingeid mõjuanalüüse ega nõudnud parlamendi otsust selle kohta, kas nad võivad koos Google’iga meie senise ühiskonnakorralduse aluseks olnud süsteemi katse-eksituse meetodil lihtsalt ümber teha.

Samamoodi ei küsinud me Skype’ilt, kas nad võivad tasuta kaugekõnedega lõpetada ära aastkümneid kestnud telekomide monopoli ega Ryanairilt, mis juhtub Estonian Airiga, kui me saame hakata 50 euro eest Tallinnast Kanaaridele lendama.

Miks peaks siis Vesterbacka arvama, et järsku on hirmus tähtis kohe praegu teada, mis ikkagi täpselt juhtub, kui ühte mereäärsesse väikelinna üks rongijaam juurde teha ja kui palju täpselt pilet 50 aasta pärast sellele rongile maksab.

Tema tahab lihtsalt tunnelit teha, sest ta on veendunud, et esiteks see on võimalik, teiseks see on lahe ja kolmandaks on sellest maailmale palju kasu.
Startupper, noh.

Arvamuslugu ilmus algselt Postimehes.