No kas suudaks praegu keegi ette kujutada, et juba mõne aasta pärast kõnnime me kõik ringi, internetti ühendatud prillid ees ning vaatame maailma, kuhu peale arvuti kuvab meile teist, digitaalset maailma, mida tegelikult pole olemas.
Näiteks kohvikusse minnes näed läbi nende prillide, kuidas su sõbrad on reaalse seina peale sulle virtuaalseid tervitusi sodinud või hoiatavad sind punase peaga teenindaja eest. Näiteks tänaval kõndides näed vastutulijate peade kohal hõljumas nende Facebooki-profiilipilti, sünnipäeva ning seda, kas teil on ühiseid sõpru.
Näiteks autoga maale sõites ei pea lapsed enam tagumisest aknast igavat Eesti võsa vaatama, vaid sealt hüppavad välja tiigrid, piraadid ja dinosaurused, kes tee ääres omavahel vahvaid lahinguid peavad. Näiteks Facebook Messengeris videokõnet vastu võttes selgub, et helistaja on küll su abikaasa hääle, kuid Mart Siimanni näoga. Ja sa ei tea, kumb neist on päris.
Rain usub, et liitreaalsus ehk päris maailma peale kuvatav väljamõeldud, kuid tõesena näiv kiht toob meie eludesse vähemalt sama suure muutuse, nagu nutitelefonid tõid kümmekond aastat tagasi.
Ma mäletan seda murrangut hästi, ega keegi ei suutnud ka tol ajal ette kujutada, et varsti on probleemiks see, et inimesed kaheksa tundi ööpäevas oma käes olevast klaasilatakast teiste inimeste varbapilte võrkkiiges koos “Lingvistilise metsaga” vaatavad. Nii et kuigi mu mõistus ei usu Raini, ütleb mu kogemus, et ilmselt on tal õigus.
Kui teie ka ei usu, avage oma käes olev klaasilatakas ja trükkige seal Google’isse “Apple ARKit demos”. Natuke surfamist ja teile avaneb täiesti müstiline maailm, mis on päris ja ei ole ka.
Apple nimelt ehitab oma telefonidesse ja tahvelarvutitesse liitreaalse maailma loomise platvormi, mille abil arendajad saavad hakata meie kõigi pärismaailma väljamõelduga täiendama. Meie maailma kirjutatakse põnevaid elemente juurde nii, nagu praegu kirjutatakse äppe.
