Teine toimetusse jõudnud lugu räägib inimesest, kes soetas ja paigaldas tänavu uue vingugaasianduri lakke. Ruume üle vaadanud päästeameti spetsialist väitis, et õnnetuse korral võivad inimesed ruumis surma saada, sest vingugaas on õhust raskem ja koguneb ruumi allaosasse.

Üks päästeameti tuleohutusjärelevalve ekspert ütles otse: “Koolis õpitud teadmiste põhjal on vingugaas õhust raskem.”

Isegi Eesti päästeametit ja tuleohutust tutvustav raamat “Meie, päästjad” ütleb mustvalgel: “Vinguandur avastab vingugaasi (CO), mis on õhust raskem lõhnatu ja värvitu gaas.”

Füüsikud pole nõus: vingugaas on õhust kergem

Ent tegu on veaga.

Kiire kõne Tartu ülikooli teadlastele kinnitab, et keemias pole toimunud läbimurret. Fakt on, et vingugaasi molekulaarmass on 28,01 g/mol, kuiva õhu oma 28,9g/mol.

Tuleohutusega tegeleva sisekaitseakadeemia lektor Alar Valge oskab pakkuda, millest segadus võib tulla. “Asi on selles, et ühes toas võivad tingimused olla väga muutuvad. Gaasid segunevad. Kütmisel õhk liigub ja on ringluses. Soe õhk tõuseb üles ja külm alla. Väga palju sõltub olustikust ja küttesüsteemist ning selle asukohast toas.”

Valge sõnul sisekaitseakadeemia otseseselt vingugaasiga ei tegele. Tema arvates arvatakse, et vingugaas on õhust raskem seetõttu, et minevikus on palju vingugaasimürgitusi ette tulnud magades. “Selle järgi ehk arvatigi, et vingugaas on raskem ja koguneb toas alla. Tegelikult on see ju värvitu ja lõhnatu ning me ei pruugi näha, et kogu ruum on juba seda täis.”

Päästeamet levitab Honeywelli anduri juhist, mis annab erinevaid soovitusi paigaldamiseks.

Seadmete juhised räägivad üksteisele vastu

Alar Valge soovitab alati vaadata vingugaasiandurite juhiseid, sest seadmed on sertifitseeritud ning tootja peab ütlema, kuhu see toas panna.

Ent juhised pole samuti selged.

Esimesed vingugaasi andurid hakkasid Eestis levima pisut enam kui kümme aastat tagasi. Aastal 2013 kirjutas Marko Matson sisekaitseakadeemias vingugaasianduritest lõputöö ja märkis juba toona, et valitseb paras segadus, kuhu andur tuleks panna.

“Osa müüjaid soovitab vingugaasianduri lae alla paigaldada ja osa põranda lähedale,” kirjutas Matson lõputöös. Sageli antakse ka inimesele vaba voli andur paigaldada kuhu tahetakse: 0,5 kuni 1,5 meetrit põrandapinnast.

“Selline paigalduse erinevus ei anna kindlasti ühesuguseid mõõtmistulemusi ja seega ei hakka alarm alati õigeaegselt tööle,” võttis Matson kokku.

Päästeamet: lugege juhist!

Asi pole nende aastatega põrmugi selgemaks saanud, sest päästeamet annab praegugi soovituse: “Vingugaasianduri paigaldamisel tuleb eelkõige järgida tootjapoolseid juhiseid.”

Seadmete juhised on aga täpselt sama ümmargused: paigaldage andur 0,5–1,5 meetri kõrgusele.

Päästeameti ekspedid ütlesid Geeniusele saadetud selgituses, et kõige rohkem eksivadki eestlased just vingugaasianduri paigaldamisel anduri asukoha vastu ning probleemiks on see, et ei tutvuta tootjapoolsete juhistega. Nagu eelnevalt märgitud, siis on juhised tihti üsna ümmargused.

Päästeamet tõi välja aga hulga kohti, kuhu andurit kindlasti panna ei tohiks:

• hoonest välja;
• kapi alla;
• kus võib koguneda mustus või tolm, mis võib ummistada seadme anduri;
• otse kraanikausi või pliidi kohale;
• kus õhuvool signalisaatori juurde võib olla takistatud kardinate või mööbli tõttu;
• kus temperatuur langeb alla 10°C või tõuseb üle 40°C;
• kus signalisaator võib kergesti lööke saada või muul viisil kahjustada.

Katse: vingugaasi tuvastab laes olev andur

Vingugaasiandureid müüv firma G4S tegi katse, milles paigaldati tuppa andurid eri kõrgustele ja lasti sinna vingugaasi.

Katses selgus, et kõige esimesena tuvastas inimesele mürgise gaasi lakke paigaldatud andur ja teisena laest 30 cm allpool asunud andur. Levinud soovituste järgi põrandast 1,5 kõrgusele paigaldatud andur häiret ei andnudki.

Gregor Sibold panustas selle artikli valmimisse.