Me kutsume end ühise mõju kogukonnaks (ingl collective impact community). Mõnikord anname me idufirmadele abikäe, aga investeerimine pole põhiline. Tavaliselt me alustame firmadega suhtlust, et aru saada, millised tehnoloogiad ja uuendused teil on ning mis mõju nad ühiskonnale avaldavad. Ja lõpuks oleme me nende ettevõtjate ja firmade suured fännid ning toetame neid sada protsenti.

Esialgu on ühine teadus- ja arendustöö, mis meid seob. Kui neil on vaja raha arendustööks, siis me investeerime ja tutvustame neid teistele investoritele. Kui neil on vaja see äriks teha, siis pakume äriarenduse ja turunduse vahendeid. Kui neil on vaja abi kohalike võimuga, siis aitame sellega. Me teeme kõike, mida neil idufirmadel vaja.

Kuidas te sellise formaadini jõudiste? Maailm on täis…

…inkubaatoreid, kiirendeid, riskikapitali fonde ja nii edasi. (Naerab.)

Ma olen ettevõtja taustaga ja ma tean, mida ettevõtjatel vaja on – toetamist ja abikätt. Just seepärast kujuneski Mistletoe selliseks nagu on. Me ei võtnud ühtegi seni olemasolevat formaati või tüüpi omaks, vaid kujunesime lõpuks täiesti unikaalseks ettevõtmiseks.

Kui te vaatate maailma ja iduettevõtteid, siis milliseid valdkonnad on praegu kõige rohkem valmis selleks, et tuleb mõni idufirma ja pöörab seal asjad teistpidi?

Me ei mõtle niimoodi. Selle asemel, et vaadata “kuumi piirkondi”, kus on kõige parem seniseid tavasid lõhkuda (ingl disrupte), siis selle asemel oleme me üles seadnud üheksa tegevuskava. Need põhinevad probleemidel, mis maailmas esinevad. Nii tegutseme me probleemidest tõugatuna.

Võtame näiteks robootika ja tehisintellekti. Tänu neile või siis nende tõttu satuvad meie töökohad surve alla. Inimesed hakkavad kartma, et kaotavad robootika tõttu oma töökohad. Nii peame me inimestele looma uued töökohad. Me peame looma uue taristu või haridussüsteemi, et seda teha. See on üks meie tegevuskavadest.

Et selliseid probleeme lahendada, milline lähenemine on selleks efektiivne? See on meie järgmine küsimus. Ja siis otsime me sellele kõige paremat vastust.

Mõnikord tuleb see kastist väljas mõtlemisega. Näiteks töö-probleemi puhul võiks klassikalise tööturu agentuuri asemele luua hoopis midagi muud. Klassikalise kontori-põhise töö asemele võiks teha hoopis ühise töökeskkonna ja selle järel elamispinnad. Ja nii tekib kogukond, mis üksteist õpetab, toetab, nii kasvab loovuse tase, inimestel on üksteist toetav meelelaad ja tekivad uued töökohad. Nii et klassikalise tööbüroo asemel oleks meile vaja hoopis sellist loovat kogukonda.

Kas need probleemid, mida te lahendada püüate, on ülemaailmsed või riikides, kus tegutsete, või regioonides?

Muidugi on riikidel ja piirkondadel omad mured, aga me otsime ühisnimetajat ja püüame leida universaalse lahenduse.

Veel üks probleem on näiteks vananev ühiskond ja sellega riikidele kaasnev väga suur ülalpidamiskulude kasv. Me peame hoolekande ja meditsiinikulusid vähendama. Mida me selleks teha saame? See on universaalne mure.

Selle asemel, et mingi uus meditsiinitehnoloogia välja töötada, keskendume me hoopis ennustavale hoolekandetehnoloogiale. Kõige parem viis ravikulusid vähendada on raskeid haiguseid üldse ennetada. Kui me suudame inimese näitajaid monitoorida ja suudame raskete haiguste sümptomeid ette näha, siis on varases etapis ravikulud palju väiksemad.

Või võtame linnad, nende puhul on probleem kestlik eluviis. Linnad on üle kogu maailma väga erinevad ja me ei saa neid kultuurilisi faktoreid unustada. Aga me elame 21. sajandis ja me saame tänapäeva või tuleviku tehnoloogiast kasu lõigata. See tehnoloogia muudab meie igapäeva elu.

Kuidas sellesse pilti sobitub Funderbeam (idufirma, millesse Mistletoe investeeris märtsis kaks miljonit eurot)? Kuidas te Eesti firmaga kokku saite?

Esialgu me ei tundnud neid üldse ja ma lugesin lihtsalt ühte artiklit idufirmast, mis kasutab blockchaini ja teeb aktsiaturgudega revolutsiooni. See oli väga huvitav ja vaatasin, oo, ma olin tõesti üllatunud. Ega ma neid pärast seda kohe ei kohanud. Aga kui ma Jaapanis esitlusi tegin, siis hakkasin nendes inimestele viitama Funderbeami, et “oo, kas teadsite, et maailm muutub ja seda teeb selline idufirma, mis tuleb kohast nimega Eesti!”.

Keegi ühe sellise esitluse auditooriumist kirjutas siis sellest minu imestusest Twitterisse ja seal nägi seda Kaidi (Funderbeami asutaja Kaidi Ruusalepp – toim). Ja nemad siis mõtlesid, et mingi tüüp Aasiast räägib seal meie firmast. (Naerab.)

Ma olen riskikapitali valdkonnast väga huvitatud, aga veidral kombel on kogu see riskikapitali maailm nii vanamoeline. Viimased 30 aastat pole seal mitte midagi muutunud. Ja mina mõtlesin, et vot Funderbeam võiks selles olla üks vägev uuendus.

Siis külastas üks mu kolleeg Funderbeami kontorit ning me leidsime palju ühiseid sõpru, Funderbeami tegijatel oli hea reputatsioon ja nad tahtsid Aasiasse laieneda. Nii pakkusimegi, et me saame neid selles aidata ning nad olid nõus.

Mis on Funderbeami potentsiaal?

Tänapäeval käib investeerimine nende reeglite järgi, mille on loonud Silicon Valley riskikapitalistid nagu Sequoia Capital või Benchmark. Kõigepealt on seed-round, mille katavad ingelinvestorid, siis tuleb A-seeria, kus on varase faasi riskikapitalistid, siis B, C, D, E hilise faasi investoritega. See on mudel, mis on loodud riskikapitalistide mugavust silmas pidades.

Firma asutajate perspektiivist on neil aga pidevalt raha vaja. Kui nad teevad prototüübi, siis on raha vaja. Kui nad tahavad seda testida kinnises beetas, siis neil on raha vaja. Kui nad tahavad selle viia masstootmisse, siis on raha vaja. Kui neil on vaja massiturul seda müüa, siis on raha vaja. Neil on alati raha vaja. Aga seed, A, B, C on nii jämedakoeline jaotus, et firma enda vajadustele ei pruugi see vastata.

Funderbeam on platvorm, mis demokratiseerib riskikapitali. Praegu saab ainult professionaalsete investorite tipp nagu Sequoia võimaluse investeerida kõige parematesse ettevõtetesse. Ainult neil on võimalus neid vilju nautida – nad said väga varakult näiteks investeerida Facebooki, Airbnb-sse, Uberisse.

Kui startup on Funderbeamis, siis näevad seda kõik ja kõik saavad osaleda selle arengus aktsionäri või investorina. See on riskikapitali demokratiseerumine.

Teine asi on see, et Silicon Valleys on käputäis investoreid, kelle ees on ettevõtjatel väga lihtne oma äriideed esitleda. Aga kui näiteks Eestis on huvitavaid idufirmasid ja mul on Tokyos nende vastu suur huvi ning ma tahaks neisse investeerida, siis Eesti ettevõtjatel on väga raske mulle oma ideed esitleda. Funderbeam on väga avatud ja läbipaistev keskkond kapitali hankimiseks. Nii tekib meil seal võimalus näha ka neid tundmatuid Eesti idufirmasid, millesse võiksime investeerida.

A-, B-, C-seeriate asemel on Funderbeamis verstapostide-põhine rahastus. Näiteks noorel ettevõtjal on B-seerias 20 miljonit eurot saada ilmvõimatu, tal on üliraske nii paljude oluliste investorite ette jõuda. Aga kui on võimalik teha A1, A2, A3, A4, A5 ja B1, B2, B3 ja nii edasi, siis on investeeringute suurused palju väiksemad ja sagedasemad.

Mis rolli blockchain selles kõiges mängib?

See, et süsteem põhineb blockchainil, teeb selle väga jäigaks ja väga turvaliseks.

Aktsiabörsi ehitamine on tohutu väljakutse, maailma suured börsid on ehitatud vähemalt kümnete miljonite eurodega. Aga blockchain on detsentraliseeritud ja Funderbeam ei pea ehitama või ülal pidama sellist traditsioonilist süsteemi. Nii saavad nad pakkuda aktsiaturu sarnast süsteemi palju väiksema kuluga. See tähendab, et seal tehingute tegemise kulu muutub palju väiksemaks, mis peaks [turul kauplevatele] investoritele meeldima.

Te tulete Eestiga võrreldes väga suurest riigist, arutasite seda täna hommikul ka paneelis Eesti presidendiga. Milline erinevus ja mis šanss väikestel riikidel on?

Väiksed riigid saavad olla cutting-edge uuenduste eesrinnas. Suured riigid on nagu suurkorporatsioonid, nende muutmine on väga aeglane ja muutuseks on vaja väga suurt jõudu. Osalisi on nii palju, et konsensuse leidmine on väga raske. Mida väiksem, seda parem, ja väiksed riigid suudavad end muuta palju kiiremini.

Praegu on maailmas väga suur muutuste aeg ja väikestel riikidel on väga oluline roll. Väikeriigid peavad ülejäänud maailmale näitama eeskuju, uut paradigmat, ja siis saavad suured järgida. Muidugi on suurtel riikidel suurem mõju, nad on lihtsalt suured, aga nad on aeglased ja nad on järgijad. Väiksed saavad olla prototüübid ja näidata, kuhu maailm läheb, siis suured tulevad järgi ja avaldavad maailmale mõju.