Paar päeva tagasi levis netis Richard Davey kafkalik artikkel selle kohta, kuidas Briti pank HSBC ta firma konto koos seal oleva rahaga külmutas, ning firma pankroti äärele viis. Rutiinse rahapesukontrolli käigus juhtus mingi viga ning konto pandi kinni, lahtitegemine polnud aga enam kellegi asi.
Ei tea, kuidas sinuga, aga minul on analoogseid (kuigi vähem dramaatilisi) olukordi aina sagedamini ette tulnud. Suurfirmad pakuvad sageli kiiret ja soodsat teenust – kuid ainult seni, kuni kõik kulgeb tavapäraselt. Sattud aga sissetallatud rajalt mingil põhjusel kõrvale (või kaob rada ise su jalge alt ära), ning vajudki sohu. Keegi ei tea enam midagi, vastuseid ei tule, asjad ei liigu.
Arvatakse, et tehnoloogia teeb enamvähem kõike kiiremaks ja odavamaks. Ja see on tõsi. Ent kuidas? Põhimõtteliselt läbi selle, et viib varem talupojamõistusega lahendatud asjad algoritmide peale. Talupojamõistus ei ole nimelt kuigi kiire ega nutikas, ega pole hulga talupoegade tööl hoidmine odav – kulu, mille klient peab kinni maksma. Algoritmid ei ole töös ainult tarkvara tasemel vaid ka inimeste töö juhtimises.
