“Need juhtumid, millega mina olen kokku puutunud, siis on see Momo olnud oma klassi tegelane või koolist, kes sind tegelikult teab. Hirmutatakse tavaliselt neid, kelle puhul on teada, et ta kindlasti hakkab kartma,” seletab Punak.

Kõige olulisem asi on Momost lapsega rääkida, et sellist veidrat lindnaise moodi tegelast pole olemas, vaid et selle taga on teised kiuslikud lapsed.

Kui selline sõnum peaks su lapsele saabuma ja sõnumis on konkreetne ähvardus, siis tuleb sellest ka politseile ja kooli teada anda.

Samamoodi tuleb talitata kõikide teiste ähvardussõnumite puhul, ükskõik, kes selle saatja on, eriti kui seal on reaalne ähvardus.

Tavaliselt kasutatakse sõnumite saatmiseks kõnekaarti, aga on olnud ka juhuseid, kus lapsed kasutavad enda numbrit.

Tavaliselt on ohvriteks 1.-4. klassi lapsed, ähvardajad aga võivad ka olla veidi vanemad.

Teata politseisse ja kooli

Kui sa pole kindel, kas see on päriselt ähvardus, varjatud ähvardus või mitte, siis võta samuti politseiga ühendust ja nemad teevad selle kindlaks.

“Need lapsed, kes ka mulle on sellest teatanud, on öelnud, et algul see ei tundunudki nii hull. Lihtsalt et keegi teebki nalja. Aga siis tuleb sõnum, et kui sa koolimajast välja tuled, siis ma tapan sind ära. Siis on nagu selge, siis ei ole midagi vaielda,” tõi Punak näite, kus esialgu süüte naljategemine võtab pöörde, millest peaks kindlasti politseisse teatama.

Kooli tasub aga sellest samuti teada anda, sest tihtipeale on sõnumite saatmiseks kasutatud vanemate õdede või vendade telefone.

Punaku sõnul jõuab info neile tihti just koolist, kus öeldakse, et neil oli selline teema.

Punaku paneb lapsevanematele südamele, et kui laps saab ähvardussõnumi, siis ta ise ei helistaks kohe politseisse, vaid näitaks sõnumit enne vanematele või helistaks neile. Sellisel juhul ei saa vanemad politseist ehmatavat kõnet enda lapse kohta, vaid nad on juba teemaga kursis.