Oled kunagi vihmas seistes telefoni ekraani toksinud, ja vihaselt avastanud, et mitte midagi ei juhtu? Telefon ei ole katki, vaid puutetundlik ekraan ei tööta lihtsalt vee käes. Vaatame, miks.
Nutitelefonide ekraanid registreerivad puudutusi, mõõtes elektrilaengut ja pinget juuspeenete elektroodide võrgustikus, mis ekraani katab. Kui sõrm ekraanile asetada, vähendab see laengut, sest meie kehas on palju elektrit juhtivat vett.
Telefon teab puudutamise asukohta, mõõtes laengu vähenemise hulka kindlate elektroodide vahel õiges asukohas. Seda nimetatakse vastastikuseks mahtuvuseks. Kui ekraanile langeb vee- või higipiisk, tekitab see samasuguseid laengute vähenemisi, aga valedes kohtades.
Hiljuti on telefonitootjad hakanud probleemi lahendama, kasutades nn. iseenesemahtuvust. Selle asemel, et mõõta laengu vähenemist erinevate elektroodide vahel, mõõdab telefon või tahvelarvuti laengu suurenemist ühe ekraanil oleva elektroodi ja maapinna vahel. Kuna veetilgad ei ole maandatud, on telefoni tarkvaral võimalik neid lihtsamini ignoreerida.
See pole aga nii lihtne, sest mitme sõrmega ekraani puudutades läheb veetilkade ignoreerimine keerulisemaks, kuna puudutusi registreerivad mitmed read elektroode. Seega võib mitme sõrmega puudutades märg ekraan registreerida kafantoompuudutusi, mida tegelikult ei eksisteeri.
Parim lahendus on kombineerida mõlemat – kahe elektroodi vahelise laengu ning ühe elektroodi ja maapinna vahelise laengu mõõtmist. Nii saab telefon tunda mitme sõrmega ekraani puudutamist õigesti ja samal ajal kontrollida, et vee- ja higitilgad ekraani segadusse ei ajaks. Tehnoloogia on siinkohal sama, erinevus on selles, kuidas töötab puuteekraani tarkvara.
Allikas: Popular Science
Avafoto: Scanpix
