Keeletehnoloog Kaarel Kaljurand saatis Henrik Roonemaa keeleteemalise arvamusloo peale omapoolse nägemuse sellest, kuidas Eesti saaks oma keele säilimist ja arendamist nutiseadmetes paremini korraldada.
Henrik Roonemaa "Arvamuslugu: Keisri hull, 2015"on väärt artikkel meenutamaks, et eesti keel ja kultuuron ohus, kui need ei suuda kaasas käia infotehnoloogia arenguga.Üsna sarnasel kujul on keeleteadlased selle eest hoiatanud juba viimased paarkümmend aastat,varasematestartiklitest vaatanäiteks sedaHeiki-Jaan Kaalepi jaTiit Roosmaa kirjutist 1994. aastast.
1990ndatel oli põhiliseks arvutitarkvara lokaliseerimine selle lihtsamas tähenduses:menüüde ja nuppude varustamine eestikeelsete siltidega. Samuti mõte, et lisaks spellerile(mis juba siis eesti keelt toetas) oleks kiiresti vaja ka grammatikakontrolli (mida endiselt ei ole).Lootus, et suuri tarkvaraplatvorme tootvad firmad ise eesti keele vastu huvi üles näitavad pole
kunagi eriti suur olnud.
Aastaks 2015 on olukord selline, et nutikad seadmed pole enam ainult kodus ja töölstatsionaarselt laua peal, vaid käivad meiega kaasas ja sisustavad meievahelist ruumi.Nutiseadmed hakkavad üle võtma assistendi rolli, on pidevalt kuuldel javalmis meie küsimustele vastama, jälgivad iga meie suhtluskanalitning teevad õpitu põhjal soovitusi, millal bussi peale minna või millist muusikat kuulata.Seni tavapärased aknad-ikoonid-menüüd-hiir tüüpi kasutajaliidesed on hakanud tasapidi üle minemainimkeeles dialoogile.Ja sellisena on kasutajaliidesed rohkem keelespetsiifilised kui kunagi varem.Millise keele spetsiifilised?
Piinlikkuse ajajärk
Roonemaa lugu ennustab (lähi?)tulevikku, kus nutimajas elaval eestlasel kaob huvi Postimeheskirjutatava vastu, kuna maja ei oska eesti keelt, ega suuda seega eestikeelset sisupiisavalt vahetult edastada ning sorvalt ette lugeda.Raske on siiski ette kujutada lähitulevikku, kus pelgalt mugavusest kaob huvi tarbida Eestipoliitika- ja seltskonnauudiseid, või elada kaasa Eesti sportlaste võistlustele,asendades need CNNi või BBC pakutuga, mis on liiga üldine või keskendub hoopis teisele ühiskonnale.Ma arvan, et selliseks arenguks kulub ikka paar põlvkonda.
Kõigepealt saabub pigem "piinlikkuse ajajärk", kus kasutama peab vananenud seadmeid, sest uued polekasutajaliidese poolest enam meiega ühilduvad.Kujutame hetkeks ette tulevikus toimuvat välismaist ärikohtumist.Osalistel on ees moodsad nutiläätsed, mille vahendusel saab koosolekutevahelistel pausideljooksvalt tööasju ajada: lennupiletite broneerimine, aktsiate ost/müük,jms. Kohtumisel osalev Eesti delegaat kõhkleb:ühest küljest tahaks kaläätsed ette panna,info jookseb sealt kaudu ju palju vahetumalt, teisest küljest saab neid kasutadaainult ingliskeelse kõne abil, milles tema puine hääldus võimaldaks ainultäratuskella helisema panna.Vana puutetundliku ekraaniga telefoni väljavõtmine oleks võibolla veel piinlikum…
Mida siis selliste tulevikustsenaariumite ärahoidmiseks teha?Roonemaa artiklist jääb mulje, et ainuke võimalus on valida rahvaesindajad,anda neile paun Eesti teadlaste seniloodud tehnoloogiat japalvekiri "aidata kaasa eesti keele ja kultuuri säilimisele",millega nad siis ühe suure Ameerika mobiilitootja uksele koputaksid.Jällegi, oleks piinlik, kui see oleks ainuke lahendus.
Ärme kasuta seadet, mis ei toeta eesti keelt
Ma arvan, et võimalusi on ka teisi. Esiteks on meil vabadus valida mitme erinevanutiplatvormi vahel (vähemalt: iOS, Android, Windows Phone).Näiteks Android on üles ehitatud nõnda, et keelespetsiifilised moodulid(klaviatuur, speller, kõnesüntesaator, kõnetuvastaja) suhtlevad rakendustegaläbi avatud liideste. Avatus tähendab siin seda, et nt võru keelemudeliga klaviatuuri (nnpredictive keyboard)saab süsteemi lisada ilma platvormi loojaga (Google, Samsung või teised)konsulteerimata, tehes selle päevapealtkättesaadavaks kõikidele seadmes juba olevatele rakendustele.Androidi platvormi selline arhitektuur toetab väikeseid keeli selgelt paremini kui mõni teine.
Eesti roll oleks selliseid arhitektuure aktiivselt toetada, ja nõuda sama ka teistelt platvormidelt,nt keeleseadusele viidates ja Euroopa Liidu vahendusel.Kuni need teised platvormid veel vajalikus suunas arenevad, ja eesti keeltsellisena veelei toeta, võiksid riigijuhid loobuda vastavaid nutiseadmeid avalikult kasutamast.Kas poleks vahva, kui president seisaks laulukaare all,käes CyanogenModi logoga telefon (eestikeelne kasutajaliides, sh kõnetuvastus, aastast 2011).
Teiseks, palju on juba valmis tehtud ja vabaks kasutamiseks antud "klotse":erinevaid keelemootoreid ja -raamistikke, niitarkvaralisi kui ka riistvaralisiplatvorme, millest ise kergema vaevaga nutikaid eesti keele teadlikke lahendusi kokku saab panna.Mõned nendest klotsidest on tehtud Eesti keeletehnoloogide poolt konkreetselteesti keele tarbeks (viimasel paarikümnelaastal on toimunud märkimisväärne areng,teised teiste keelte jaoks, kuid kohandatavad eestikeelele, sest keeletehnoloogia teadusena on suuresti keelest sõltumatu.
Rahvaesindajad peaksid rohkem julgustama (idu)firmasid, koolipoisse, häkkereid jttegema selliste klotside baasil ise selliseid rakendusi,millest Roonemaa artikkel räägib. Näiteks, pannes kokkuEKI ja TTÜ kõnetehnoloogiamoodulid, EstNLTK tekstitöötlusraamistiku ja Rasberry Pi riistvara,saaks äkki 48 tunniga tehtud nutimaja konsooli prototüübi,mille abil saab eestikeelse dialoogi abil telesaateid otsida.Kui arendus lisaks veel läbi viia avatud keskkonnas (nt GitHub), siis võiks sellest kasu ollaka teistele keeltele ja sarnastele lahendustele.
Selline lähenemine mõjuks eneseteadvusele paremini ja oleks keele/kultuuri jätkusuutlikkusekohapealt mõistlikum, kui otse mobiilitootjate juures palumas käimine. Samas ei välista see,et nende loodud ilusad seadmed lõpuks ka meie kasutajaliidesega ühilduvad.
Kaarel Kaljurand, keeletehnoloog
