“Tehniliselt ei tehtud midagi erilist: 100 000 pingi sekundis, see polnud midagi uut, seda oleks võinud juba 1980-ndatel teha,” rääkis Merike Käo, kes oli Eesti ekspertidel abiks. “Lihtsalt kuna rünnakuid oli nii palju nii paljude sihtmärkide vastu – see oli uus.” Juhtunu mõju oligi see, et Eesti sai nii-öelda pildile. “Enne seda ei julgenud keegi rünnakutest avalikult rääkida – eriti pankades – aga nüüd asuti rünnakutest rääkima,” ütles ta.

Rünnakute müstifitseerimine

Poliitilisel tasandil said küberrünnakud ja nendega võitlemine Eesti märgiks. Euroopa Liidu välisteenistuse küberpoliitika koordineerimise juht Heli Tiirmaa-Klaar rääkis, et professionaalsete suhtekorraldajate nõul hakkasid diplomaadid ja poliitikud kordama kolme sõnumit: juhtusid väga tõsised asjad, Eestis suutis neid tõrjuda ja tegelikult ei tea avalikkus veel täit tõde.

“See teatud müstifitseerimine toimis. Kolleegid Euroopas ei teadnud, mis tegelikult Eestis oli juhtunud, aga nad teadsid, et Eesti on küberriik,” rääkis Tiirmaa-Klaar, kes kümme aastat tagasi töötas kaitseministeeriumis.

Toonase kaitseministeeriumi kantsleri Lauri Almanni sõnul oli märkimisväärne see, kui kiiresti riigi juhtkonnas üldse aru saadi, et riiki küberruumis rünnatakse. “Ma mäletan, et saatsin kell 3 öösel minister Jaak Aaviksoole SMSi: “Jaak, ma arvan, et me oleme küberründe all”.” Läänes teadvustatakse veel praegugi küberrünnakute toimumist väga pikaldaselt, viitas Almann mullu USA presidendivalimistele eelnenud häkkimistele.

Teiseks oli Almanni sõnul erakordne see, kui avatult rünnakutest räägiti. “Seda oleks võinud pisendada, öelda, et arvutisüsteemide tõrked pole [rahutustega] üldse seotud. Aga see oli väga selgelt kõrgel tasemel, peaministri-presidendi-välisministri tasemel tehtud otsus – küberrünnakutest räägitakse ja räägitakse palju,” rääkis Almann, kes arendab küberõppuseid ettevõttes BHC Laboratory. “See julgus rääkida, mitte infot salastada, tegi Eesti väga tugevaks.”