Ehk kui Ülo avab bussifirma, mis ainsana inimesi ühest külast teise viib, ei pea ta oma veebilehti ja äppe ligipääsetavaks tegema. Mõnes teises riigis, kus ka see osa seadusest on vastu võetud, kohustab seadus teda ligipääsetavusega tegelema.
Kahjuks on direktiivis ka mõned erandid, kes võivad natukene vabamalt hingata ja ei pea ligipääsetavuse pärast liiga palju pingutama. Siin on näiteks riiklikud raadio- ja telejaamad ehk Eestis näiteks ERR, kaardirakendused ja video- ning audiosisu, mida edastatakse otseülekandena.
Miks see mulle korda peaks minema?
Kahel põhjusel. Tõenäoliselt vajad sina või mõni sinu lähedane ühel päeval mingil määral ligipääsetavuslahendusi. Jääd vanaks ja nägemine väheneb. Või ei saa sa oma kätt enam nii hästi liigutada ja pead andma arvutile korraldusi mitte hiire, vaid klaviatuuri vahendusel. Põhjuseid võib olla mitmeid ja täiesti ootamatuid.
Teisalt, kui sa töötad mõnes ettevõttes, mis tegeleb eluks vajaliku teenuse pakkumisega, pead sa arvatavasti ühel päeval oma ettevõtte ligipääsetavusega rinda pistma. Vahet ei ole, kas sinu tööks on ettevõtte blogi kirjutamine või kodulehe arendus. Sest kui sa seda ei tee, tuleb Euroopa Liit ja avastab auditi käigus puudused.
Mis seis ligipääsetavusega täna on?
Tarkvara ettevõtte Siteimprove arendab automaatse ligipääsetavuse testimise lahendust ja nende arendusjuht Sille Laatsit on Eesti avaliku sektori veebidega lähemalt kokku puutunud. Tema sõnul esineb kõikjal veebides ka täna olulisi ligipääsetavuse puudujääke. Tüüpvigadeks on näiteks see, et kasutatakse palju pilte, videosid ja linke, millel puuduvad alternatiivsed tekstid ehk sisu kirjeldavad tekstid.