Samalaadset märkame ka mujal. Näiteks manustavad õppurid, eriti vingemate ülikoolide tudengid eksamisessioonide ajal erinevaid tähelepanu- ja süvenemisvõimet parandavaid drooge. 600-leheküljelised raamatud loetakse ööpäevaga läbi, tehakse eksamid hea hinde peale ära ning võibki kogu järgmise semestri taas seltskonnaelule pühendada.
Ja taas, miks peatuda siin. Miks ei võiks lihtsalt kesisemate vaimsete eelduste või staminaga kontoritöötaja oma kehvasid kaarte keemia abil veidi paremaks tuunida?
Tänapäeval suhtutakse sellistesse ilmingutesse siiski valdavalt üleoleva hukkamõistuga. Valemängurid! Süstivad ja tõmbavad ninna, küll omad vitsad pärast peksavad! Kuid futuristid, näiteks Yuval Noah Harari oma menuraamatus Homo Deus, näevadki sellist petmist tulevikumaailma normaalsusena.
Ja mitte ainult droogidega, vaid näiteks ka elektrooniliste implantaatidega. Harari tulevikuinimene on pidevalt keemiliselt kontrollitud optimaalses meeleolus, ei haigestu kunagi ning kräkib hommikukohvi juues oma implantaatarvuti abil kahe minutiga lahti Eesti tuleviku-ID-kaardi.
Sedamööda kuidas kogu selline vahenditepark aina kättesaadavamaks ja ohutumaks muutub (ja ta muutub!), leidub aina rohkem neid, kes kuradile sõrme annavad, ning seda raskem on jääda puhtaks ka ülejäänutel. Konkurents puudutab kõiki ning olla oma firmas viimane aeglane töötaja ei pruugi olla just eriti meelepärane staatus.
Selge, et keemiast ja tehnoloogiast järele aidatud inimeste ning tänase vaat’ et suisa naiivselt puhtust taotleva mentaliteedi vahel haigutab suur eetiline ja filosoofiline kuristik. Kas alati optimaalses meeleolus, Vana-Kreeka skulptuuri välimusega igavesti noor isik on rohkem inimene või rohkem toode?
Kuid mida iganes mina või sina sellest ka arvaks, 70-aastane jõusaalihunt tahab ikkagi oma kehast veel need viimased 10 aastat välja pigistada. Pandora laegas on juba ammu avanenud, lihtsalt me pole seda veel tähele pannud.
