Viimase aasta jooksul on see olukord veidi muutunud, sest on välja tulnud esimesed standalone seadmed, kuhu on põhimõtteliselt telefon sisse ehitatud. Standalone seadmed on mugavad, sest praktika näitab, et inimesed ei taha pahatihti oma telefoni kuhugi karpi panna – küll on vähe akut või mälu täis ja pole ruumi VR-asju installida, nii et lihtsam on lihtsalt eraldi seade osta.

Oculus Quest on revolutsiooniline selles osas, et varem pole tulnud välja standalone seadet, millega saaks ruumis liikuda ja ruumiliselt pulte kasutada.

See on võimalik tänu tehnoloogiale, kus peaseadme küljes on kaamerad, mis näevad ümbritsevat ruumi ning suudavad aru saada, kuskohas seade ruumis parasjagu paikneb.

See kõik on üllatavalt kiire ja sujuv ning virtuaalsetes ruumis Questiga ringi karata on täielik nauding. On väike risk, et näiteks pulti selja taga hoides kaamerad seda ei näe, aga testimise käigus päris mängusituatsioonides juhtus seda väga harva.

Mis siis Questiga teha saab?

Oculus Questi poes on väljatulekul umbes 50 mängu või muud rakendust, sealhulgas arvutil tuntud hitid nagu “Beat Saber”, “Superhot”, “Space Pirate Trainer” ja teised.

Peab ütlema, et olles samu mänge mänginud arvuti ja HTC Vive’i või Oculus Rifti peaseadmetega, on graafikakvaliteedi vahe minimaalne ning mängurõõm on täielikult üle toodud.

See on päris hämmastav, arvestades et Oculus Questi kiibistik on tubli 10 korda nõrgem kui korralik mänguriarvuti. Pigem võiks isegi öelda, et kaablivabadus ja ergonoomilisus teevad Questi peal mängimise hoopis arvutiga võrreldes nauditavamaks.

Samas ei tasu Questi peale oodata vägevaid fotorealistlikke mänge, hoolimata korraliklust 1440 x 1600 silma kohta OLED-ekraanist.

Huvitav näide on Oculuse eksklusiivmäng (Questi ja Oculus Rifti peale) “Vader Immortal: A Star Wars Series”, millest praegu saab mängida vaid esimest episoodi. Tegu on ilmselgelt kõrge eelarvega VR-mänguga, mis toimub “Tähtede Sõja” universumis.

Kui mängus vehkida valgusmõõgaga ja blokeerida igast suunast lendavaid laserkiiri, toimib kõik suurepäraselt ja mängija tunneb ennast tõelise “Tähtede Sõja” kangelasena.

Aga kuna mängu üldine disain on ikkagi väga kinni “tavalise” mängu struktuuris, siis on märulikohtade vahepeal looelemendid, mis peaksid olema vägevad ja muljetavaldavad. Quest aga ilmselgelt ei suuda sellist graafilist võimsust pakkuda ja see tõmbab kogu seikluse kvaliteeti alla.

Ehk siis tundub, et peamiselt sobib Oculus Quest just kiirete, liikuvate ja intensiivsete elamuste jaoks. Kuidagi oleme sattunud naljakasse olukorda, kus meil on uus mänguseade, mida soovitame pigem kaasa võtta sõprade juurde või maale, kui sellega üksi kusagil nurgas nokitseda.

Sai ka ära testitud, et Quest töötab õues peaaegu laitmatult, kuigi otsese päikesevalguse kätte on seadet viia keelatud (peaseadme läätsed toimivad luubina ja võivad seadme ekraani ära rikkuda või isegi põlema panna).

Konkureerib palju kallimate seadmetega

Oculus Quest täidab oma lubadused ja suudab täiesti konkureerida palju kallimate arvuti-peaseadmetega (lisaks pole vaja võimast arvutit). 64 GB versioon maksab umbes 400 eurot ja 128 GB versioon on sajalise võrra kallim.

Puudujääkideks on madal võimsus ja lühike akukestvus (umbes 2 tundi intensiivset kasutust), aga peamiseks küsimuseks tuleviku osas on see, kui palju ja missugust sisu Questi peale ilmuma hakkab.

Paar aastat tagasi poleks keegi arvanud, et selline aparaat juba aastal 2019 välja tuleb ja et ruumilist VR-i saab väikse kandekotiga igale poole kaasa võtta. Nii et mina julgen kuulutada Oculus Questi täiesti tehnomaagiliseks seadmeks, mis toob killukese ulmet igaühe kodusse.

Rein Zobel on Maru VR Productionsi VR-režissöör.

sest see viib kaasaskantava virtuaalreaalsuse hoopis uuele tasemele ja konkureerib palju kallimate seadmetega.

Oculus Quest