Maailm tundub olevat kaotanud kindla veendumuse selles osas, kuivõrd roosiline tahvelarvutite tulevik ikkagi on. Androidiga tahvelarvutid polegi erilist hoogu sisse saanud ning iPadide hoog raugeb. Apple üritab nüüd tahvelarvutitele hoogu juurde anda hiiglasliku iPad Pro’ga.
See siin on uue iPad Pro pool arvustust, sest tervet me ei saa teha. Asi on selles, et kuigi iPad Pro ise on meil juba mõnda aega olemas ja kasutada, ei suuda Apple sellele toota piisavas koguses puutepliiatseid ja klaviatuuriga ekraanikatteid. Kuna aga “Pro” iPadi nimes peaks viitama just sellele, et ta on mõeldud töö tegemiseks, ei saa me ilma pliiatsi ja klaviatuurita isegi mitte hakata vastama küsimusele, kas iPad Pro võiks tõesti ka sülearvutit asendada. Kui pliiats ja klaviatuur kohale jõuavad, siis saame. Pliiatsit lubatakse juba sel nädalal, klaviatuuri kohta pole midagi teada.
Küll aga saame me vastata küsimusele, kuidas iPad Pro lihtsalt iPadina on, sest ilma lisaseadmeteta ta ongi just täpselt see: poole suurem iPad. Tema juures pole praktiliselt mitte midagi teistmoodi kui tavalise iPadi juures peale selle hiigelsuure ekraani. Tarkvara on aga täpselt sama, Apple pole sellesse teinud mingeid täiustusi, et iPad Pro suurust kuidagi paremini ära kasutada.
Jälle need ikoonid
Koduekraanil hakkavad silma ikka tavalised ikooniread, kusjuures need on koomiliselt hõredad. Kui keegi kunagi viktoriinis peaks küsima, siis teadke, et iPad Pro koduekraanil on ikooniridade vahel rohkem tühje piksleid kui tervel esimese iPhone’i ekraanil neid oli.
Kui ikooni vajutada, läheb äpp käima ja kui kodunuppu vajutada, tulevad ikoonid uuesti ette. Ma ju ütlesin, täpselt nagu tavalisel iPadil.
See ekraan on aga kogu ürituse staar. 12,9 tolli LED IPS LCD, millel on lausa uskumatud 2048 x 2732 pikselit. Seda on rohkem kui 15-tollisel Retina-ekraaniga MacBook Pro sülearvutil.
See on lihtsalt fantastiline ekraan, ega muud polegi öelda. Terav, heade vaatenurkadega, vajadusel piisavalt ere ning toob väga hästi esile selle, miks inimesed iPade kogu aeg armastanud on. Võimalus võtta veebileht või äpp oma sõrmede vahele ning sellega lihtsalt ümber käia on midagi, mida sülearvutid ei paku.
Apple’i uus A9X protsessor saab selle pikslihulga jooksutamisega väga hästi hakkama, kõik käib ülimalt kiiresti ja sujuvalt ning iPad Pro jaoks ei ole probleemiks ei lihtsam fototöötlus ega näiteks iMovies videotöötlus, samuti ka kõige parema graafikaga 3D-mängud. Aku kusjuures kestab umbes täpselt 10 tundi normaalset kasutust, nii et ka sellega pole probleeme. Ainult iPad Pro omanikud peavad ette vaatama, et nad kogemata tavalise iPhone’i-laadijaga oma Pro’d laadima ei pane, sest siis võtab aku täitumine sõna otseses mõttes päev otsa aega, nagu ma ise kogesin.
Ühesõnaga me oleme nüüdseks teinud kindlaks, et uus suur iPad on tõesti suur ja et ta töötab sama hästi kui eelmised iPadid ehk praktiliselt veatult. On superhea ekraaniga, on kiire, on sujuv, on hea akuga. Nüüd siis jääb üle veel vastata küsimusele, kas hiigelpadiga on midagi pihta hakata.
Miljon pisikest probleemi
iPad Pro suurus tekitas mu jaoks kohe mitmeid probleeme. Esiteks, kus teda kodus hoida? Tavaline iPad mahub kõrgemale raamaturiiulisse, et lapsed teda maha ei tõmbaks, aga Pro? Seisin tükk aega õhtul toas ja otsisin kohta, kus ta end hästi tunneks, kuni lõpuks upitasin kapi otsa lauamängukarpide peale. Seal tundus turvaline.
Teiseks, kuidas teda hoida? Käes pikalt on ebamugav, sest ta kaalub ikkagi üle 700 grammi. Kui diivanil vedeleda, siis enda rinnale toetada on ka ebamugav, sest siis on osa ekraani liiga madalal. Kui laua taga istuda ja käes hoida, siis ei ulatu pöialdega eriti hästi trükkima ning üle terve ekraani viipama niikuinii mitte. Pealegi on ka selles asendis teda pikalt raske hoida.
Järgmine probleem on ekraani suurus. Kui teda hoida käes nii lähedal, et enam-vähem mugav on sõrmega ekraani mööda vedada, siis näiteks mängude jaoks on ekraan silmadele liiga lähedal, ta on liiga suur. Kõik ekraanil toimuv pole korraga vaateväljas ning siis on selline tunne, nagu üritaks kinos esimeses reas istudes filmi vaadata, silmad peavad kogu aeg käima vasakule-paremale. Aga katsu sa niimoodi ringi vahtida, kui sa samal ajal kihutad ringrajal 320 kilomeetrit tunnis.
Mängud ja videod
Tegelikult ongi paar asja, kus uus suur iPad lihtsalt iPadina särab. Need on mõned mängud, eelkõige rahulikumad, kus ei pea silmaga kogu aeg tervet ekraani haarama ning teiseks videod. Nii YouTube kui muud kvaliteetsed video on lausa nagu selle suure ekraani jaoks loodud või siis ekraan nende jaoks. Pole midagi mõnusamat kui võtta iPad Pro endale kätte (või kõhu peale või laua peale) ning vaadata näiteks hea pildiga seriaali või mõnda muud videot. Samuti sobib ta ülihästi fotode jaoks, nii vaatamiseks kui lihtsamaks töötlemiseks ükskõik millise programmiga.
Kuna iPad Pro’l on neli kõlarit, siis on ta kõige paremini ja valjemini kõlav iPad, mis seni tehtud. See oleks vast ülepingutamine, kui öelda, et ta kõlab hästi, aga kõlarikabinetid tema korpuses on piisavalt suured, et iPad Pro’st tuleb välja isegi midagi bassi sarnast. Mängud ja videod igatahes teeb see kõvasti huvitavamaks.
Need naljakad telefoniäpid
Muude äppidega on keerulisem lugu. Muidugi nad kõik töötavad, isegi telefonile mõeldud Instagram töötab, kuigi näeb keset ekraani oma üleelusuuruses ikka üsna koomiline välja. iPad Pro jaoks mõeldud äppe praegu sisuliselt veel ei ole, nii et tuleb leppida tavalise iPadi jaoks mõeldud äppidega, mis lihtsalt venivad suuremaks. Kohati pole see just väga ilus, aga samas mingeid probleeme ka ei tekita.
Väga hästi ja lihtsalt toimib ekraani jagamine kahe äpi vahel: sikuta aga paremast ekraani servast teine äpp välja ja säti oma soovi järgi kas kolmandiku või poole ekraani peale. Kuna iPad Pro on poole suurem, siis mahuvad tema peale kõrvuti täissuuruses kaks tavalist iPadi-äppi. Üsna kohutav on aga kõrvaläpi valimise süsteem, nimelt tuleb kõigi äppide suured ikoonid õige leidmiseks läbi kerida. Kui sul on iPadis kümme äppi, pole see keeruline, aga kui näiteks sada? Siis otsid terve igaviku seda õiget, mida sa teise kõrvale tahtsid sättida.
Veel üks veider probleem kõrvuti asuvate äppidega on see, et kõrvuti saavadki olla justnimelt äpid, mitte aga näiteks äpi erinevad aknad. Probleem tekib nimelt siis, kui tahad Safaris kahte akent kõrvuti lahti hoida, see pole võimalik. Õnneks on nupumehed teinud äpi nimega Sidefari, mis on lihtsalt teine Safari brauser, aga maksab 99 senti. Kes maksta ei taha, saab teise akna kõrvale võtta teises brauseris, näiteks Chrome’is või Firefoxis.
Äppide jagamise peamine võlu peaks aga esile tulema just nimelt töises olukorras ja nagu alguses öeldud, seda me praegu hinnata ei saa ja teeme hiljem. Ilmselt on osa inimesi, kes ei vaja tööks ei pliiatsit ega klaviatuuri, näiteks ehk keegi teeb iPadil muusikat, aga küllap neid on üsna vähe.
iPad Pro on nagu elektriauto
Kõigi oma miinuste ja oma koomilisuse juures tekitab iPad Pro kasutamine samasuguse veidra tunde nagu see, kui istuda esimest korda elektriautosse. Üks probleem ajab teist taga, ta on kallis ja ebapraktiline ning ümbritsev maailm ei ole temale sugugi veel kohandunud. Kuid teiselt poolt jääb närima see veider tunne, et sa oled just kasutanud midagi, millele kuulub tulevik ning mis kõigist oma puudustest hoolimata oli mitmel moel parem kui see vana harjumuspärane seade, mida sa juba mitukümmend aastat kasutanud oled.
Mina usun, et iPad Pro on õigel teel, lihtsalt ta ole veel nii kaugele jõudnud, et meil oleks põhjust oma harjumuspäraseid seadmeid hakata välja vahetama. Aga ta jõuab sinna, küll ta jõuab.
Senikaua on kõigil, kes raatsivad vähemalt 939 eurot välja käia, võimalus osta endale absoluutselt fantastiline iPad, millega mõnesid asju on absoluutselt fantastiline teha. Aga mõnesid asju on üsna ebamugav teha. Selline on pioneeride saatus.
Fotod: Tanel Meos ja Apple
Vaata ka: Pildigalerii: mis on suurem ja mis on väiksem kui iPad Pro?
