Kohe, kui ilmus esimene kuulujutt A4-formaadis iPad Pro'st, teadsin, et just seda on mul vaja, kirjutab räppar ja disainer Rainer "Metsakutsu" Olbri.Kogu mu suguvõsa teadis. “Rainer, nägid, et iPad Pro tuleb? Sul on seda vaja!” ütlesid nad mulle.
iPad Pro on minu võimalus siluda need imelikud seletamatud okkad, mis minu ja tahvelarvutite vahelisse suhtesse mu eelmise iPad Mini aegadest püsti on jäänud. Masin, mis seletamatul põhjusel lihtsalt jäi diivaninurka vedelema.
Võtsin aasta jooksul seadme kätte täpselt ühe korra — siis kui diivanit tolmuimejaga puhastasin. Mitte, et ma nii harva koristaksin, vaid lihtsalt nii ükskõik oli mul oma tahvelarvutist.
Kui ilmusid järjekordsed tiniseva folkkitarri taustal Jon Ive'i monoloogid, kui imelise tootega Apple uue iPad Pro näol maha on saanud, oli see koos kõikide oma lisavidinatega mulle maha müüdud.
Sisenesin eelarvamusega ja väljusin üllatusega
Siin me nüüd oleme, kahekesi – tema Retina-ekraan hämaras ruumis pehmelt minu nägu valgustamas, minu soojad käed tema jahedat korpust embamas. Tavaliselt, kui ma mingi asja enda jaoks foto- ja videomaterjali abil üles haibin, pettun reaalses tootes 99% juhtudest.
iPad Pro suurust arvestades kujutasin ette, et ma ei jõua seda masinat käes hoida kauem kui tavalise YouTube’i-video pikkus. Ent ometi, siin ma olen, iPad käes ja vaatan NBA äpiga korvpalli mängu kolmandat veerandaega ilma igasuguste väsimusemärkideta. Pilt on üleelusuurune ja emotsioon vahetum kui ükskõik millise muu ekraaniga. See tunne üksi on juba rohkem kui ma ette kujutada oskasin.
Räpparina kirjutan väga palju sõnu. Jah, kodumaised räpparid reaalselt kirjutavad sõnu nagu päris räpparid. Kõik mõtted lähevad kiirelt, olenemata olukorrast, telefoni Notesi äppi kirja. Iseenesestmõistetavalt kirjutan palju tekste ka iPad’i peal.
Nurisetakse iPad’i ekraani klaviatuuri üle. Sisenesin sama eelarvamusega ja väljusin hoopis üllatusega. Mugav suur klaviatuur istub täpselt mu sõrmede alla. Hittlugusid lendab nagu Vändrast saelaudu. Ma ei näe mitte ühtegi mõistlikku põhjust, miks keegi peaks tahtma juurde osta uut füüsilist klaviatuuri. Samas ma ei näe päris mitmel maailmas toimuval asjal mõistlikku põhjust, aga need toimuvad ikka.
Kunstniku side masinaga
Graafilise disaineri, illustraatori ja fotograafiahuvilisena vudisin kiirelt äpipoodi ja laadisin alla Pro’ga seoses palju kiidetud Adobe’i äpid. Värskendatud Adobe’i rakendused iPadile oli minu ostuotsuses üks kaalukamaid argumente.
Üllatusena oli kogu maailma tippklassi Adobe’i app’indus poes mulle tasuta! Adobe Illustrator ja Adobe Lightroom minu iPad Pro ekraanil on nagu midagi, mida UFOd on Maa peale importinud aastast 2043.
Need töötavad Pro jõu peal kiirelt, laitmatult ja ebamaiselt mugavalt. Illustrator kuvab vektorit täpselt nii, nagu Retina-ekraan pilti kuvama on loodud – ilma ühegi pikslinurgata. Kõik ebavajalik on rakendusest välja kraabitud.
Mul tekib vägisi tunne, nagu oleks Apple kogu aastatepikkuse tee maha käinud, et kõik see spetsiaalselt minu jaoks aastaks 2015 välja mõelda. Kõik, mida ma A4 Retina-ekraani peal joonistan, näeb nii äge välja, et innustab aina rohkem joonistama.
Illustratsioon sünnib mängleva kergusega ja nii kiirelt, et see ei tundu mulle minu enda tehtud tööna. See on liiga hea! Sisse-välja suumimine detaili joonistamiselt üldpildi vaatlemiseks käib mõttekiirusel!
iPad’i peal valmis kritseldatud teos avaneb läbi Creative Cloudi ühe sõrmepuudutusega kõrval lahti olevas arvutis nagu võluväel. Uus projektiaken lihtsalt hüppab arvuti Adobe Illustratoris lahti kogu oma hiilguses: kõik kihid eraldi, värvid, jooned. Täpselt, nagu iPadis üles ehitasin. Ma ei usu oma silmi, kui lihtsalt see kõik käib.
Fotode töötlemine Lightroomis oma sõrmedega ja A4 suuruselt on midagi, mida ma ei oska isegi sõnadega kirjeldada. Seda peab tundma. Teravust, mida see ekraan suudab kuvada, ei saa mustade tähtedega valgel taustal edasi anda.
Nagu suvehommiku kasteniiskus paljaste jalgade all
Kogu fotondus iPadi Lightroomis on ühendatud fotodega telefonis ja fotodega arvutis. Võtad Canon 5D Mark 3-st RAW-failid arvutisse, avad iPadis, tuunid ära, võtad telefonis lahti, istud diivanil ja vaatad, kuidas Instagrami-konto jälgijate arv mägedesse kõrgub. iPad Pro ei kuluta mõtlemisele mitte ühtegi millisekundit kõige selle käigus. Kõik käib täpselt nii kiirelt kui sa seda mõelda suudad.
iPad Pro on muutnud täielikult mu workflowd. Alustan disainiprojekte õhtul diivanil istudes iPadis kritseldamisega, saadan kõik oma visualiseeritud mõtted arvutisse ja hommikul ei alusta tühja artboardiga.
Kunstnik arvuti taga teab, et ekraan loob töö ja artisti vahele mingi kirjeldamatu distantsi. Seda enneolematut nina-vastu-klaasi lähedust, mis iPadil oma tööga tekib, ei ole võimalik saavutada mitte ühegi teise seadmega, mitte mingil teisel viisil.
Proovi ette kujutada, et sa tunned muru sees esimest korda suvehommikust kasteniiskust oma paljaste jalgade all. Esimest korda! See side loodusega, vot see tunne. Mul on iPad Pro peal disainides täpselt selline tunne. Nina vastu lõuendit joone joonistamisel lookleb vektor laitmatult.
Ma leidsin ühe vea!
See kiidulaul siin on võtnud juba nii astronoomilised mõõtmed, et mul endal hakkab ka natuke paha. Kuidas saab üks asi nii hea olla? Kes selle jutu kinni maksis? Ma küsin sama küsimust. Otsin sellest seadmest vigu igal õhtul. Ja ma leidsin ühe vea!
See viga on minus endas. Minu ainus pikem kogemus tahvelarvutiga on iPad Mini ja siiamaani olen oma joonistamisi teinud keskmisest nõrgemal tasemel Wacom joonistuslauaga. Ehk siis mul, küll mitte täielikult, aga põhimõtteliselt, puudub võrdlusmoment.
iPad Pro on nagu minu kunst – seda ei saa teistega võrrelda! See on perfektsus iseendas. Kui sa oled täielikult õnnelik ja rahul millegagi, siis mis kasu on asjast, mis on sellest mingi näitaja võrra parem? Ei olegi.
Naeratan ja lehvitan kõikidele teistele tahvlikasutajatele nagu Madagaskari pingviin. Naeratan ja lehvitan.
Fotod: Karel Kaljuste, Mart Vares
