Kui üks teekond on lõppenud, ei tasu muretseda — uued ja võimsamad on peaagu alati ees.

“Olgu see magister, karjääriredelil ronimine, reisimine või lihtsalt elu nautimine – kõik sõltub inimese enda unistustest. Kuid kunagi ei tohi unusta, et su võimed ei ole piiravad, pealehakkamine on,” kirjutab TalTechi vilistlane, Auve Techi juhatuse liige ja ITS Estonia aseesimees Mari-Ly Klaats kirjutab TalTechi ajakirjas Mente et Manu ilmunud artiklis, mille toome Digigeeniuse lugejani.

Tunne oma ära!

Jah, ma ei unistanud, et tulevikus juhin ettevõtet, mis loob innovatsioonilisi tulevikulahendusi. Mul oli üks kindel soov: teha midagi vägevat ja jõuda elus kaugele. Elu paratamatult viskab su teele palju erinevaid võimalusi, oluline on need õiged ära tunda ja võtta otsustest maksimum.

Pärast bakalaureust, aastat Austraalias ja magistrit, viskas elu minu teele isejuhtivad sõidukid just siis, kui olin kaalumas, kas minna tagasi Austraaliasse või mitte. Tänaseni ei kahetse ma otsust grammigi ja olen õnnelik, et sellisest võimalusest lihtsalt ei loobunud.

Aga kust see kõik alguse sai ja kuidas jõudis tavaline tüdruk, kellele meeldis tantsida ja elada lihtsat elu, mehaanikainseneri erialani ja Auve Tech OÜ juhatusse? Räägin põgusalt oma teekonnast ja annan nii kaasa soovitused teistele, kes on parasjagu oma võimalusi kaalumas.

Ära pane latti liialt madalale

Aastal 2013 lõpetasin gümnaasiumi ning teadsin, et soovin edasi minna ülikooli. Tol hetkel ei olnud mul aimugi, mida täpsemalt õppima. Olin aktiivne tudeng gümnaasiumis ja pea lõikas just reaalainetes, kõige raskemad ained olid eesti keel ja kirjandus. Nii oli suhteliselt selge, et edasised õpingud peavad olema seotud reaalainetega.

Lisaks ei lubanud mu sisemine mina endale panna nii madalat latti, et saaksin selle alt lihtsalt läbi liuelda. Niimoodi leidsingi inseneriteaduskonnas tootearenduse ja tootmistehnika eriala. Kinemaatika, tugevusanalüüsid, keevitamine, materjalitehnoloogia – need sõnad ja erialad tundusid paeluvad. Teadmised mehaanikast ja tootmisest puudusid mul tol ajal täielikult, kuid tundsin, et see eriala pakub mulle hulganisti väljakutseid ning see, et 86 tudengist 10 olid naised, kinnitas minu soovi end proovile panna veelgi.

2014. aastal käisin organisatsiooni Student Tour vahendusel Hawaiil – täitsa üksi teisel pool maakera. Muidugi oli seal teisi eestlasi, kuid koolipingist kolmeks kuuks eksootilisele saarele kolida oli paras väljakutse. Töö leidmine, uute sõprussuhete loomine, uus keskkond – see kõik oli mulle võõras, kuid käivitas põnevuse ja ellujäämisinstinkti ning õpetas oskusi, mida ükski (üli)kool ei anna. See elamus jäi aga hinge kriipima – tahaks veel ja veel!

Ma lõpetasin bakalaureuse võib öelda, et Eesti keskmise tulemusega. Mul ei olnud parimad hinded, ma ei olnud kõige targem ja edukam, kuid tahtsin kindlasti jätkata magistriõppes. Olin vanematelt kursustelt kuulnud, kui praktiline ja erialane magistriõpe on. Mind ei huvitanud haridust tõendava paberi saamine, vaid teadmised, kogemused, kontaktid ja elamus. Lisaks olin alles bakalaureuseõppe lõpus alustanud päriselt tudengielu nautimisega, osalesin näiteks tudengiorganisatsioonide töös ja olin ühiskondlikult aktiivne.

Välju mugavustsoonist ja otsi inspiratsiooni

Siiski tundsin pärast esimest magistriaastat, et mu reisimise kirg painab mind liiga palju. Ma ei saanud keskenduda töökohaotsingule ja karjääri planeerimisele – tundsin, et olen liiga noor, et nüüd ja kohe maha rahuneda. Seega otsustasin pärast magistri esimest aastat võtta akadeemilise puhkuse ja üsna ettevalmistusteta aastaks Austraaliasse lennata.

Reisides olen vabanenud oma hirmudest, milleks on võõrastele inimestele lähenemine ja lihtsalt suhtlemine, uute ootamatute võimaluste vastuvõtmine. Olen aru saanud, mida tähendab olla õnnelik ja omada meelerahu, kasvatanud empaatiat ja meeskonnamängija oskusi. Õppinud hakkama saama ükskõik mis olukorras ning nägema võimalusi seal, kus need on märkamatud.

Ma ei ole praeguseks insener – ma olen seda olnud, kuid väike osa ekstraverti ja aktivisti minus ei olnud sellega rahul. Ma ei ole tänaseks doktor – õppimine ja praktiline töö on väga lahe ja ma olen metsikult ammutanud teadmisi ja kogemusi, mis aitavad mind tänase päevani, kuid tean, et minust head doktorit poleks saanud, selleks olen ilmselt liiga püsimatu ja kannatamatu. Ma olen praeguseks juht: keegi, kelleks ei saa õppida ülikoolis, kuid see on järjepidev areng.

Nimetus sinu lauasahtlis oleval lõpudiplomil ei defineeri, kelleks sa saad. See vaid loob eelduse ja hüppelaua sinu järgmisteks tegevusteks, ükskõik kelleks sa ka ei otsusta hakata. Keegi ei saa sulle öelda, kes sa pead olema, selle lood sina ise täpselt nii, nagu sa ise tahad.

Ära lõpeta kunagi pingutamast, õpi igast sammust oma elus ja haara võimalustest enda ümber. Ära peatu seni, kui oled õnnelik ja oled saavutanud meelerahu selles, mida sa teed.

Nüüd aga asu oma järgmisi unistusi püüdma ja omaenda teekonda looma! 

Artikkel ilmus esmakordselt Tallinna Tehnikaülikooli ajakirjas Mente et Manu juunis 2023