“Alguses oli keeruline aru saada, milline see lahendus olema peaks. Aega võttis just eeltöö – USA ADA nõuete lahtimõtestamine, nende analüüs ja sealt edasi juba sobivate lahenduste valimine. Jalgratast me leiutama ei tahtnud hakata, seetõttu valisime ka juba olemasoleva lahenduse, milleks osutus sarnane nagu see, mida kasutatakse iOS operatsioonisüsteemis. Tarkvaralahenduse loomine nii keeruline enam ei olnudki. Kokkuvõttes läks meil ümmarguselt öeldes kolm kuud, et valmislahenduseni jõuda,” rääkis Cleveroni turundusspetsialist Katre Tammjõe.

Eriliseks muudab Cleveroni pakiroboti lahenduse ka see, et üldjuhul ei ole säärased avalikud seadmed nagu pakiautomaadid, piletiautomaadid või interaktiivsed majaplaanid kuigi ligipääsetavad. Fakt, et Cleveron on roboti ligipääsetavaks muutnud annab võimaluse ka täielikult pimedale inimesele iseseisvalt näiteks oma Walmartist tellitud kaup kätte saada ja kui rääkida Eestist, siis miks mitte saada kätte oma Rimi, Selveri või Maxima ostukott kodulähedasest pakirobotist.

Ligipääsetavus ei ole tegelikult keeruline

On levinud valearusaam, et mõne seadme, teenuse või äpi ligipääsetavaks muutmisel tuleb suur osa ideest ümber mõtestada ning teha mööndusi ka nende kasutajate puhul, kes algselt toote sihtgruppi kuulusid. Cleveroni sõnul see nõnda ei ole. “Tavakasutajale midagi muutunud ei ole. Meie soov oli muuta robot ligipääsetavaks enamatele inimestele ja seda mitte kellegi teise kasutajakogemuse arvelt. Tavakasutaja ilmselt ei saagi aru, et robot on nägemispuudega inimestele ligipääsetavaks tehtud, sest kõrvaklapipistikut niisama juba ei märka,” rääkis Tammjõe. Ta lisab, et Cleveron kavatseb kindlasti enda tooteid ka edaspidi ligipääsetavana luua. „Olemegi võtnud suuna, et juba arenduse käigus disainida lahendus nii, et ka nägemispuudega inimeste vajadused on arvesse võetud,“ rääkis Tammjõe.

Lihtne küsimus, väga keeruline vastus

Tegelikult on olukord veidikene naljakas. Cleveron on Eesti ettevõte, mis toodab ja arendab roboteid Viljandis. Kõigest hoolimata pidi ettevõte toodete ligipääsetavusele mõtlema alles siis, kui oli asunud oma roboteid tarnima tuhandete kilomeetrite kaugusele USAsse. Miks puudub Eestis nõue seadmeid ja rakendusi ligipääsetavaks luua?

Vastuse leidmine osutub oodatust keerulisemaks ja selgub, et otseselt keegi ei tea, kes probleemiga tegelema peaks ja kust lahendus tuleb. Etteruttavalt võib öelda, et lahendust oodatakse Euroopa Liidust.

Majandus- ja kommunikatsioonimisteeriumis leidub osakond, mis kannab nime Toote ohutuse ja tarbijakaitse talitus, seega otsin vastust esmalt sealt. “Jah, mingi seltskont sellega tegeleb,” ütleb teiselpool telefonitoru olev ametnik ja lubab asja uurida. Möödub paar päeva ja selgub, et ligipääsetavuse küsimusega tegeleb hoopis sotsiaalministeerium, kust vastab mulle sotsiaalala asekantsler Rait Kuuse.

“Ma julgeks hetkel väita, et ülemäära palju selliseid nõudeid Eestis ei kehti, kuid kuna ligipääsetavus on meie vaatest väga oluline küsimus, siis varem või hiljem tuleb sellele ka erinevate toodete juures mõtelda,” kommenteerib Kuuse Eestis valitsevat olukorda. “Sotsiaalministeeriumi vaatest ütlen, et ligipääsetavuse nõuete kehtestamine ja nende ellu viimise tagamine on oluline mitte ainult puuetega inimeste, vaid kogu ühiskonna jaoks,” lisab ta ning soovitab pöörduda mul Sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna poole, kes teemat paremini valdab. Selgub, et Eesti on kaasatud Euroopa Liidu ligipääsetavusdirektiivi puudutavasse arutellu, et üleliiduliselt saaks rakendatud ühtsed ligipääsetavust tagavad nõuded.

Samas on direktiiv alles eelnõu faasis, seega selle vastu võtmise ja rakendamise aega ei osata prognoosida. Lisaks soovitatakse hoolekande osakonnast mul pöörduda majandus- ja kommunikatsiooniminsteeriumisse, kes peaks antud teemat just pakirobotite seisukohast valdama. Seega, võtan taas ühendust majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga, kus paiknev ametnik teatab, et  ligipääsetavusega tegeleb siiski sotsiaalministeerium ning et pakiveoga seotud küsimustes hetkel ligipääsetavust reguleerivat seadust ei eksisteeri.

Viimases hädas pöördun Eesti Pimedate Liitu, et saada teavet otse sihtgrupilt endalt. Ehkki Cleveroni panust ligipääsetavuse arendamisele tervitatakse rõõmsa üllatusena selgub, et majandus- ja kommunikatsiooniministeerium korraldab juba pea kaks aastat ehitusseadustiku ligipääsetavuse määruse uuendamist. Teoorias puudutab määrus ka erinevaid avalikus keskkonnas paiknevaid seadmeid, nagu pangaautomaadid ja pakiautomaadid, kuid juba kaks aastat arutlusel ja kooskõlastusel olev määrus pole juba pikka aega arengu märke näidanud ning sisuliselt ühtegi ligipääsetavust nõudvat seadust Eestis ei eksisteeri.

Kõik sõltub kliendi tahtmisest

“Soovime, et kõik meie tooted oleks kõigile ligipääsetavad,” rääkis Katre Tammjõe Cleveronist. “Paraku aga peame tõdema, et see, kas lahendused ka tegelikult kliendile ligipääsetavaks muutuvad, oleneb juba meie masinaid opereerivatest firmadest. Sundida me neid ei saa, ent omaltpoolt püüdleme sinna poole, et see võimalik oleks.” Ehk ettevõte, kes soovib kasutada Cleveroni pakirobotit, peab tahtma, et ka see oleks ligipääsetav. Kohustuslikuks saab selle muuta vaid seadus, mida Eestis ja tegelikult ka paljudes teistes riikides ei ole. “Teistes riikides (peale USA), kus meie kliendid meie masinatega opereerivad, ei ole seadusandlikku nõuet, et masinad peavad olema ligipääsetavad ka nägemispuudega inimestele. Seetõttu ei ole ka varasemalt meie klientidelt tulnud palvet neid ligipääsetavaks teha. Küll aga tänu USA nõudele näeme, et selline vajadus on olemas ja loodetavasti tulevikus saame ise enda kliente selle vajaduse osas harida.”