1. Külmkapi lugu: lihtsa liigutuse asemel tehakse midagi väga keerulist

Las Vegases toimunud gigantsel tehnikamessil CES näitas Samsung oma uhiuut Family Hub 4.0 külmikut. Sellel on puutetundlik ekraan (muidugi) ja uue kujundusega koduekraan (vähemat ei ootakski), kõnetuvastus (mis eesti keelt ei oska, muidugi).

Aga pealkirjadesse jõudis külmiku peamine uuendus: selle sees on nüüd “advanced A.I (artificial intelligence)”, mis oskab sulle saata märguande, juhul kui sa külmiku ukse irvakile unustad.

Jah, selle võimaluse kallal ongi insenerid tükk aega töötanud!

Ei, me ei ehita oma külmiku külge pisikest mootorit koos liikumisanduriga, mis ise ukse kinni tõmbaks. Ei, me ei hakka isegi vedru peale mõtlema, mis oleks veel lihsam lahendus.

Selle asemel käivitame pidevalt koduseid helisid kuulavad mikrofonid, ühendame külmiku internetiga, laseme sel vahetada päringuid meie control & command serveriga, rendime pilveservereid külmikute infovahetuse ülalhoidmiseks ja pinistame su telefoni. Et sa ikka näeksid – me oleme nutikad.

2. Pesumasina lugu: reaalse mure asemel tegeletakse pseudouuendustega

Kui külmiku ukse lugu on lihtsalt totter, siis pesumasinatega on asi nukker. Ka pesumasinatesse hiilivad nutifunktsioonid, internetiga ühendamine, mobiili kaudu juhtimine, aga samal ajal vaadatakse mööda konkreetsest murest.

Vaadake ühte kaasaegset internetiga ühendatud pesumasinat:

Näete küll, millest ma räägin. Pesumasinate küljes on ikka mõttetult palju nuppe ja valikuid. Päris maailmas õpib inimene uue pesumasina ostmise järel ära ühe nupu, kust “tavalist pesu pesta” ja kasutab siis 10 aastat järjest seda sama nuppu.

Millegipärast ignoreerivad pesumasinate tootjad seda ilmselgelt segadust, mida nende nuppuderohked masinad teevad. Kui mind ei huvita 10, 20 või 30 nuppu pesumasina esipaneelil, siis ammugi ei huvita need mind mingis mobiiliäpis. Uue mobiiliäpi, eriti pesumasinaäpi telefoni panemine tekitab mulle juba ette stressi – jälle mingid tüütud märguanded.

Esiteks võiks pesumasinatootjad mõelda kasutajaliidese peale: teeks nii, et pesumasinal on üks nupp “tavapesu” ja ülejäänud valikud võite peita kuhugi ära.

Teine variant: kui teil on tõesti nii kõvad insenerid palgal, siis tehke selline pesumasin, mis saab ise aru, mitu kilo pesu sees on, kui must see on, mis materjaliga tegu. Nii et pesumasinale jääks ainult on-off nupp.

3. Vannitoa lugu: siinkohal ei jätku enam sõnu…

Viimane äärmus, kuhu kodumasinate arendamises minnakse, on juba täielik jaburus. Ja need pole enam isegi kodumasinad, vaid suvalised kodused asjad. Ma räägin asjadest nagu Kohleri häälkäsklustega dušiotsik, kraan või tualetipott.

Laps õpib juba enne rääkima hakkamist ära lihtsa liigutuse: lükkad kraaniotsikut ja vett tuleb. Nii intuitiivse ja loogilise disaini asemele ehitada häälkäsklsustega süsteem, mis saadab su jutu kuhugi kaugesse serverisse, töötleb andmeid ja paneb lõpuks sama moodi vee voolama, näib täitsa arutu.

Kas sellised asjad on märgid, mille pealt ennustada peatset majanduskrahhi? Liiga palju energiat ja raha läheb mõttetute asjade arendamiseks? Või on need vajalikud katsetused, närbuvad puuoksad, mida on vaja selleks, et nende seast võrsuks tõeliselt tugev tüvi?