Me peame andmete lähenema kui millelegi, mille eest peab hoolt kandma ja mida peab harima. Andmete puhul peab uurima, mis on nende õige kasutus ja milline andmete kasutamine on kasulik kogu ühiskonnale.
Ma usun, et see on täiesti võimalik, et teha kahte asja korraga – neid kasutada ja neid kaitsta. Aga see on väga õrn olukord, me peame väga hoolikaid valikuid tegema. Lihtsalt andmete avalik jagamine ei sobiks ju ilmselgelt, aga andmete turvaline jagamine võiks sobida.
Ja seda saab tehnoloogia abil teha, et teadus- ja arendusestöö käigus andmeid ei lekitaks.
Aga kas see on teie valdkonna küsimus, tehniline küsimus – otsime viisi, kuidas neid terviseandmeid turvaliselt kasutada? Või asi on juriidikas, et peame seadustega ranged piirid maha panema?
Kindlasti käib see mitmel tasemel. Kui me võtame selle Euroopa andmekaitse üldmääruse, siis see paneb väga selged piirid, kuidas andmetega ümber käia. Me peame leidma viisi, kuidas andmekaitse raamides oma tööd teha.
Aga sellegipoolest me peame eesmärgiks seadma innovatsiooni. Mina usun selgelt, et me peame oma eesmärgiks seadma kõige suurema hüve leidmise, mida me andmetest saame. Ja seda ilma inimese privaatsust rikkumata.
Kui me ei kasuta andmeid uurimiseks, et näiteks aru saada, milline ravimeetod on kõige parem, siis me teeme iseendile teist moodi haiget.