Kõik on pilves!
Hiljuti märkasin nimelt, et mu MacBook Pro 256-gigabaidisest SSD-kettast on kasutusel vaid 80 GB. Kõik on ju pilves! Meenus, et kui aastaid tagasi 512 GB kõvakettalt 256-gigase SSD peale kolisin, oli hulk toppimist, et kõik SSD peale ära mahuks. Muist jäi üle ja tuli kolida välisele kõvakettale. Täna uut arvutit ostma minnes poleks aga põhjust võtta suuremat SSD-d kui väikseim, mida MacBook Pro-ga üldse saab, 128GB.
Prod on jätkuvalt siiski vaja, sest olgem ausad, mu “reisiarvuti” (12-tolline MacBook) on ikkagi väga aeglane. Rohkem mälu ja kiirem protsessor on tööarvuti jaoks endiselt väga olulised.
Kuid päriselt suuri arvutamistöid (mõtle geenianalüüsist, mitte fotofiltritest) ei tehta enam ammu kohalikes tööjaamades. Nende tarbeks renditakse arvutusjõudlust megavõimsast pilvest. Ülivõimsates süle- ja lauaarvutites tehakse tänapäeval ikkagi “pool-keerulisi” töid, näiteks video- või helitöötlus. Päris keerulisi tehakse pilves.
Sedavõrra, kuidas väiksema viitega kiiremad netiühendused muutuvad aina valdavamaks, kolivad aina laiema kasutajaskonnaga arvutusteenused pilve.
Kujutle, et renderdad 10 minutit oma vinge 3000-eurose arvutiga GoPro videot, uhke nägu ees, ja siis tuleb sõber 1000-eurose ilusa, ent ääretult jõuetu arvutiga ja laeb selle video gigabitise netiühendusega 8 sekundiga pilve, kus see 4 sekundiga ära töödeldakse.
