Uudis

Nissani isesõitvate autode teadlane: üleöö autod iseseisvaks ei saa

avafoto_melissa_cefkin_2.jpg

Tartus toimub sel nädalavahetusel rahvusvahelise rakendusliku antropoloogia konverents “Milleks maailmale antropoloogid: Inimkeskne IT”. Ürituse raames on Eestis ka Nissani korporatsioonis töötav ja isesõitvate autode tehnoloogiatega tegelev USA antropoloog Melissa Cefkin. Rääkisime intervjuus temaga isesõitva tehnoloogia seisust maailmas ning kuidas antropoloogia sellega seotud on.

Mis on antropoloogia?

Lihtsaim definitsioon oleks selline, et antropoloogia on teadus, mis uurib inimkonna kõiki külgi. Ameerika traditsiooni kohaselt mis kehtib ka siin, uurib antropoloogia kõike alates evolutsioonist kuni keeleni ning kuidas keel välja kujuneb. Samuti uurib antropoloogia seda, kuidas inimesed käituvad objektide ning tööriistadega. Minu osa sellest on kultuuriline ning sotsiaalne antropoloogia, seega mina vaatan, kuidas ühiskond koos toimib.

Kuidas see on seotud modernse tehnoloogiaga nagu isesõitvad autod?

Kõik tehnoloogiad, mis luuakse, luuakse inimeste poolt ning luuakse selleks, et täita inimeste soove või vajadusi. Seega luuakse tehnoloogiaid algusest peale võttes arvesse inimeste sotsiaalset käitumist. Lisaks on tehnoloogia loomise juures oluline arvestada ka seda, kuidas inimesed seda kasutama hakkavad.

Antropoloogia osa selles tehnoloogia loomise protsessis ongi luua arusaamine sellest, mida mingi kindla tehnoloogia loomine inimeste jaoks tähendab ning kuidas nad seda kasutama hakkavad. See aitab tehnoloogiat juba algusest peale luua selliselt, et see võtaks arvesse inimeste huvisid.

Seega teie niiöelda ehitate seda silda inimeste ja tehnoloogia vahele?

Täpselt nii. Mina töötan suure osa ajast laboris, kus on ka mitmeid teisi sotsiaalteadlasi ning me teeme seda koos inseneride ning spetsialistidega, kes valmistavad reaalset tarkvara, mis hakkab Nissani autosid juhtima.

Mingil hetkel peavad need insenerid langetama otsuseid selle osas, kuidas auto otsustab liikuda. Minu ülesanne on aidata aru saada sellest, milline käitumine on auto jaoks sobiv. Sinna alla kuuluvad mitmed pisiasjad nagu näiteks kui auto on peatunud ning peab uuesti liikuma hakkama, siis kui kiirelt peaks ta kiirendama? Kuidas saab auto aru, mis toimub tema ümber ning kuidas ta langetab otsuseid, milline on sobiv käitumine kindla olukorra jaoks?

Mina aitan nendele küsimustele vastata ning põhiline ülesanne on töötada välja tehnoloogia, mis väldiks kokkupõrkamist inimestega. Turvalisus on põhiline.

Kuidas näeteteieisesõitvaid autosid inimeste elusid muutmas?

Ma väga tahaks, et ma teaks kindlat vastust, aga kristallkuuli ei hoia meist keegi. Siiski usun ma nendesse eesmärkidesse, mille isesõitev tehnoloogia on endale seadnud.

Põhiline on suurema turvalisuse toomine teedele. See tehnoloogia aitab vähendada õnnetuste arvu. Kõik õnnetused muidugi ei kao, kuid kindlasti aitab see õnnetuste arvu alla tuua.

Lisaks arvan, et isesõitev tehnoloogia on kasulik keskkonnale. Esiteks seetõttu, et isesõitvad autod on suuresti elektrilised. Kuid isegi kui nad [vedelkütusega] töötavad, aitab isesõitev tehnoloogia paremini optimiseerida kütusekulu näiteks auto kiirendamisel või aeglustumisel, et kütust kokku hoida ning samal ajal olla vähem kahjulik keskkonnale.

See on see, mida ma loodan. Kuid samas – kui isesõitev tehnoloogia saab olema väga populaarne, võib see hoopis inimeste liiklemist autodega tõsta ning tuua hoopis rohkem autosid teedele.

Kui suur takistus on isesõitva tehnoloogia arengus inimlik faktor, et me ei usaldaennast arvuti meelevalda?

Kindlasti on see mingil määral takistuseks, kuid minu arvates eeldada, et inimesed on valmis koheselt isesõitvatesse autodesse istuma ning tehnoloogia omaks võtma, on ebarealistlik. Ka mina ise olen üsnagi aeglane uute tehnoloogiatega harjuja.

Seega kindlasti on ka isesõitvate autode puhul ees pikk harjumisperiood. Samas on üks asi, mida me kipume unustama, see, et üleminek isesõitvale tehnoloogiale saab olema väga samm-sammult stiilis. Näiteks on juba täna olemas autosid, mis suudavad maanteel sõita iseseisvalt.

Seega jutu mõte on selles, et isesõitvale tehnoloogiale üleminek ei saa olema selline, et me ärkame ühel päeval üles ning kõik tänaval liikuvad autod on isesõitvad. Üleminek saab olema rahulik ning see võtab aega.

Tehnoloogia poole pealt justkui tundub, et see on juba olemas ning töötab. Kuidas on takistustega tehnoloogia poole peal?

Kuna minu osa isesõitva tehnoloogia väljatöötamisest tegeleb sotsiaalteadustega, siis ekspert ma antud küsimuses ei ole.

Küll aga paistab välja, et ka tehnoloogia poole peal on veel mitmeid asju, mis vajavad arendamist. Näiteks toetuvad kõik isesõitvad autod praegu väga tugevalt äärmiselt täpsete kaartide olemasolule. Siin ei ole mõeldud mitte tavalisi kaarte, mida meie kasutame navigatsiooniks, vaid tõesti sentimeetrite täpsusega kaardid, millest saab auto informatsiooni, et selles kohas on stopp-märk või selles kohas on äärekivi. Need kaardid vajavad pidevat uuendamist.

Probleem nende kaartidega on ka see, et ettevõtted ei panusta eriti palju ressursse maapiirkondade ning vaesemate piirkondade kaardistamisele. See tekitab olukorra, kus on üsnagi piiratud ala, kus isesõitva autoga liigelda saab.

Lisaks saab kindlasti märgatavalt arendada erinevaid sensoreid ning ka arvuteid, mis auto pardale lähevad, et aidata sõidukil kiiremini, kaugemalt ja paremini mõista, mis tema ümber toimub.

Kuidas kirjeldaksite isesõitvate autode tehnoloogia seisu?

Kui rääkida maanteel liiklemisest, siis on seis väga hea. Tehnoloogia suudab maanteel teha üsnagi palju, teha seda turvaliselt ning efektiivselt.

Kui aga liikuda tihedasse linnakeskkonda, siis on olukord hoopis teine. Praegustel tehnoloogiatel on ka linnakeskkonnas hakkama saamisega olnud mitmeid edulugusid, kuid sel alal on kindlasti veel palju arenguruumi.

Seega: millal see päev lõpuks tuleb, mil me saame endale tõeliselt isesõitvaid autosid soetada?

Olenevalt sellest, kus sa asud ning kuhu sa soovid minna, usun ma, et 2020. aastaks on meil osa sellest olemas. Selleks ajaks on meil olemas autod, mis suudavad seda piiratud määral ja mingi aja teha.

Nüüd täielik ma-istun-enda-autosse-ja-lähen-kuhu-iganes-tüüpi isesõitev auto, mis tõesti sõidab iseseisvalt kohale olenemata sihtpunktist –seda ma ei tea. Kuid see ei juhtu lähima viie aasta jooksul.

Järgneva viie aasta jooksul on meil olemas autod, mis suudavad isesõitvalt liigelda kindlates regioonides, kus on olemas kindlad teed ning liiklusreeglid.

Avafoto: Kaarel Kook

Populaarsed lood mujal Geeniuses

Ära jää ilma päeva põnevamatest lugudest

Telli Geeniuse uudiskiri

Saadame sulle igal argipäeval ülevaate olulisematest Geeniuse teemadest.