Teadlased kasutavad veealuste uuringute tegemiseks mitmesuguseid traadita ühendusega seadmeid, aga sellega kaasneb üks probleem – vees ei levi raadiosignaalidüldse nii hästi nagu õhus. Vee all ei ole ei GPSi signaali ega mobiilset andmesidet. Seega toimub suhtlus uurimisseadmete ja teadlaste vahel ülimalt aeglaselt, bait baidi haaval. Ka kaabliga ei saa seadmeid ühendada, kuna vees liikudes võivad juhtmed kergesti sassi minna.
Nüüd on aga teadlased välja mõelnud lahenduse nimega Water Wifi, mis kasutab autonoomseid pisikesi robotlaevu. Need edastavaduurimismeeskonna ja seadmete vahet sõites andmeid, ühes otsas neid kogudesja teises otsas edasi andes. See muudab kogu andmevahetuse oluliselt kiiremaks.
Süsteem kasutab veealuseid modemeid, mis edastavadinformatsiooni üksteisele akustiliste helisignaalide,nähtavavõi infrapunavalguse abil."Kutsume seda veealuste asjade internetiks,"ütles Rome La Sapienza ülikooli arvutiteaduste õppejõud Chiara Petrioli portaalile Wired.
Projekt Sunrise, mille eestvedajaks Petrioli ka on, koondab üle 40 arvutiteadlase ja mereuurija üle maailma. Esimesena võeti kasutusele heli teel informatsiooni edastavad modemid, seejärel valguse teel suhtlevad modemid. Need suudavad edastada küll palju informatsiooni korraga, kuid toimivad vaid väga lühikese maa tagant.
Nii on võimalik paigaldada vee alla mitmeid sääraseid modemeid, mis üksteisega suheldes andmeid edasi saadaksid. See võimaldaks näiteks jälitada liikuvat vaalaparve või edastada vee alt otsepilti internetti. HD kvaliteedis pilti hetkel veel edastada ei saa – täna kasutuses olevad seadmed peavad info edastamiseks tõusma vee pinnale iga paari minuti järel ja suudavad edastada infot 64 baidi suurustes andmepakettides, kusjuures iga paketi saatmine võtab kuus sekundit aega.
