Sony on jätkanud vanadelt mudelitelt tuttava disainikeelega ja nende omavaheline eristamine esmapilgul nii kerge polegi. Ent mis siis teisiti on? Välimuse puhul paistab esmalt silma uue mudeli silindrit meenutav korpus, mis nüüd on oluliselt ümaramate külgedega ning tehtud ühest metallitükist. Olgugi et metall teeb telefoni päris libedaks, on tänu kujule seda siiski mugav käes hoida.
Korpusele mahuks suurem ekraan
Ehituskvaliteedile pole üldiselt midagi ette heita – sellest õhkub kvaliteeti. Telefoni suurus aga jätab veidi soovida, sest arvestades korpuse mõõtmeid, võiks sinna mahutada 5,2-tollise ekraani asemel tegelikult 5,5-tollise ekraani.
Ekraanist veel rääkides, on Sony sellele mudelile toonud teleritelt tuntud HDR-tehnoloogia, mis peaks oluliselt videote pildi- ja värvikvaliteeti parandama. Praegusel hetkel kasutavad seda võimalust ära Netflix ning Amazon Prime’i videoteenus. HDR ekraan oli ka XZ Premiumil, aga mitte XZ-il ja XZs-il.
Huviga ootasin sõrmejäljelugeja kasutamist, mis Sonydele omaselt on paigutatud telefoni küljele. Mäletan, et kui alles sellise lahendusega turule tuldi, ei olnud nende täpsus väga kiita ja eksimusi oli rohkem, kui oleks tahtnud. Õnneks XZ1-l selles osas mingeid probleeme ei esinenud, sõrmejäljetuvastus toimis laitmatult.

Tippmudelile kohaselt leiab Sony telefonist ka vastavad komponendid ja jõudluse. Kasutusel on uusim Snapdragoni põlvkonna protsessor 835 ning tänu sellele toimetab XZ1 igati nobedalt ja krapsakalt. Ka mäluruumiga ei ole koonerdatud, standardse 32 gigabaidi asemel on salvestusruumi kaks korda rohkem ehk 64 gigabaiti.