Jane Jakobson on turismiarendaja, looduses uitaja ning väga suur Eestimaa fänn, kes ligi kümme aastat tagasi asendas isikliku autoga liiklemise pea täielikult ühistranspordi vastu. Millised on olnud tema muljed autovabast elust? 

Milline oli teie peamine motivaator, mis andis tõuke autost loobumiseks? 

Motivaator oli nii emotsionaalne kui ka rahaline. Autost loobumine vabastas kohustustest, sest auto on nagu laps või lemmikloom, mis vajab tähelepanu. Vajadus käia regulaarselt autohoolduses või -paranduses neelab aega, mida saaks kasutada muudeks tegevusteks. Autovaruosade poodi sisenedes olen kogenud teenindava personali poolt ka sellist suhtumist, et “mida ta nüüd küll küsima tuleb?”. 

Kui kaua olete juba autovaba elu elanud ning millised on teie arust suurimad autovaba elu plussid?  

Loobusin oma isiklikust autost umbes 8-9 aastat tagasi. Lapsed said siis nii suureks, et said juba ise trennis ja koolis käima hakata. Autovaba eluga kaasnevaid väikeseid asju ja rõõme on tõepoolest palju — naudin siiamaani kergendust, et ei pea näiteks mitu korda aastas rehvivahetusega tegelema, õli kontrollima, hoolduses käima ega ka parkimiskohti otsima.  

Teine suur pluss on elu teistsuguse ja reaalsema nurga alt nägemine. Kui sõidan töölt ühistranspordiga pool tunnikest koju, siis näen inimesi vestlemas, üksteisele muresid kurtmas, telefoniga rääkimas ja nii tekib elu toimimisest teine arusaam — minu rõõmud ja mured võrreldes teistega saavad teise fookuse. Autoga sõites seevastu oled sa justkui isoleeritud ja mugavustsoonis ning ei märka selliseid asju. 

Millised on need hetked, kus te autost kõige enam puudust tunnete? 

Seda juhtub tegelikult päris tihti ning enim just nädalavahetuseti, kui soovin lihtsalt astuda uksest välja, istuda autosse ning sõita kuhu iganes tuju tuleb. 

Tööl on ühistranspordiga tõepoolest hea ja säästlik käia, ent nädalavahetustel võiksin ma naljaga pooleks tõesti esimesse ettejuhtuvasse autosalongi jalutada ja midagi sealt endale osta. Selles mõttes küll auto = vabadus. 

Üheks lahenduseks oleks ehk lühirendiautod, aga need on suuresti Tallinna põhised ning nende kasutamiseks peaksin omakorda pealinna sõitma. 

Milliseid muutusi olete oma elus märganud pärast autost loobumist? 

Mulle ei meeldi olla närviline, autosõit peaks andma vabaduse ja kiiruse ja kui seda ei juhtu, ollakse närvilised. Teisalt poolt on muidugi spontaansust vähem ja elu on veidi hallim. Kõike tuleb pikemalt ette planeerida ja see ei ole nii tore. Küll aga on suhtlus sõpradega seetõttu aktiivsem, sest teeme kuhugi sõitmiseks alati koos plaane. 

Kui te peaksite kedagi veenma autost loobuma, siis milline oleks teie n-ö müügiargument? 

Sellega seoses ilmub kohe päris mitu mõtet pähe, aga tõenäoliselt saab need kõik koondada ühe konkreetse hashtag’i „Kliimamuutus“ alla. Meedia võiks kindlasti seda sõnumit rohkem edasi anda, kuidas inimesed loodussäästlikumalt elada saaksid. 

Autost loobumist oleks kindlasti kergem soovitada kui ühistranspordisüsteemile kiireid lahendusi pakkuda ning rakendada.

Praeguses olukorras võime küll emotsionaalselt kliimaneutraalsust väärtustada, ent need väärtused kahvatuvad tavaelu n-ö ekstreemsetes tingimustes — näiteks kasvõi kui rongiga Balti jaama jõudes lahkub tramm samal ajal tühjalt, kuigi kahe minutiga jõuaksid inimesed kenasti rongilt trammi peale, samas järgmine tramm tuleb alles tüki aja pärast.

7 minutit lörtsis ja tuules seista on siiski üsna ebameeldiv, nagu ka lärmakad inimesed, kes viibivad ühistranspordikeskustes mõnel teisel eesmärgil kui sõiduvajadus.

Tuleb leida sobivad ümberistumised ja saavutada maksimaalselt lühike ajakadu minimaalsete emotsionaalsete kahjudega. Kui kasutajateekond erinevaid transpordivahendeid kombineerides muutub mugavaks, alles siis saaksime korralikele müügiargumentidele mõelda.  

Kõik muutused algavad eelkõige aga iseendast.  

Alustuseks võib ju vähendada autokasutust ning sõita ühistranspordiga rohkem, võimalusel ka autot ja ühistransporti kombineerides. Seejärel võib oma suurema võimsusega auto vahetada näiteks millegi keskkonnasõbralikuma vastu.

Samuti tekib küsimus mõtteviisi muutmise osas, sest paljude jaoks on auto ka staatuse sümbol. Väga lahedad on hetked, kus pean seiklema ärikohtumisele keeruliselt ligipääsetavasse kohta. Kui küsitakse, et kas ma parkimiskoha leidsin, siis üllatutakse, kui vastan, et saabusin ühistranspordiga. 

Mainisite fraasi “kiired lahendused”. Arendades seda mõtet teise nurga alt natukene edasi, siis millised on teie arust hetkel suurimad valupunktid ühistranspordi osas, millele võiks lahenduse leida? 

Toon mõned näited elust enesest. Keilast Laulasmaale mere äärde jõudmiseks kulub autoga keskeltläbi kümme-viisteist minutit. Ühistranspordiga on see raskendatud, sest nädalavahetustel otsebussid ei käi ning nädala sees ampsab ühe otsa sõit ajast 45 minutit.

Rongid käivad küll Kloogaranda, ehk et alternatiiv oleks nagu olemas, aga kui on bussiühendus juba loodud, siis võiks see ka toimida. Rääkimata sellest, et 10 km oleks jalgratta kasutamiseks igati mõistlik vahemaa, kuid puudulik turvalisus jalgratturi jaoks ei kutsu selliselt liiklema. 

Teine näide: otsisin Harjumaa-Tallinna ühistranspordi sõidugraafikuid, kuniks jõudsin „peatus.ee“ veebileheni, kus kõik vajalikud asjad on kirjas.

Info antud lehe olemasolust on aga tõesti kehv ja guugeldades see kiirelt esile ei tule. Enamik ühistranspordiga liikumise probleeme on väikesed, ent kogunevad üheks suureks emotsionaalselt häirivaks tervikuks. 

Välismaal reisides kasutan alati ühistransporti. Kunagi sõitsin Pariisis ühe päeva jooksul näiteks 16 korda metrooga. Ei tekkinud keeleprobleemi viitadest arusaamisel ega tulnud osta erinevate sõidukitega liikumisel erinevaid pileteid, kõik on ühes süsteemis tervikuks integreeritud, sh on läbi mõeldud ümberistumiste kohad. 

Kas kasutate lisaks ühistranspordile ka muid liiklemisvõimalusi — sõidujagamisteenust, taksot, rendirattaid (nii e-scootereid kui teisi) jne? Kui tihti ja mis olukordades? 

Peale takso pole muid siiani kasutanud. Ma kas kõnnin või kasutan ühistransporti. Kui on mõni pakiline asi — näiteks kui laps on haige — siis haaran takso. 

Elektritõukerattad ja muud säärased asjad mind ei paelu, sest ma hindan turvalisust kiirusest olulisemaks. Küll aga näen ma noorte näitel elektritõukse hea viisina sotsialiseeruda ja n-ö õues olla. 

Kui suur on rahaline sääst autost loobumisel nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis?  

Olen rahalise säästu vägagi teadlikult välja arvutanud. Naljaga pooleks võrdub auto ülalpidamine sisuliselt ühele lapsele kuluva summaga. Summa ulatub sadadesse eurodesse. Hinnavahet vähendab see, kui elada ühistranspordisõbralikus kohas, kus eluase on tavaliselt kõrgema hinnaga kui ainult autoga ligipääsetavad või väga harvade ühendustega kohtades. 

Milline oleks teie meelest ideaalne liiklemise tulevik ning kas see on saavutatav?  

Ma töötan turismisektoris, ja võib öelda, et ühistranspordi arendamisel on võimalused lõputud. Siit moodustub jällegi üks müügiargument, kus muuseumitel ning atraktsioonidel tekib võimalus inimesi julgustada enda juurde tulema ühistranspordiga. Selleks võib näiteks teekonnad ja sõiduplaanid oma veebilehtedele lisada.  

Loodusesse minek võiks samuti olla võimalik ühistranspordiga. Näiteks 2,5 tundi rongiga Tallinnast Otepääle suusatama sõita oleks vägagi atraktiivne võimalus, kui oleks lahendatud sõit marsruudil Palupera jaamast suusakeskusse.  

Kõik ei peagi sealjuures olema tasuta ja regulaarne, vaid lihtsalt ja mugavalt kasvõi mobiilirakendusega tellitav. Võimalusi tuleks igal juhul juurde luua ning inimesi julgustada ja premeerida, eelistamaks ühistransporti. 

“Autovaba elu” on Ridango uus lugude seeria, kus intervjueerime erinevate eluvaldkondade inimesi, kes on loobunud igapäevaselt auto kasutamisest ning annavad sellega omapoolse panuse loodus- ning kliimasõbraliku elukeskkonna loomisse.