Tuleviku linnaruumi kujundamisel tuleb arvesse võtta keskkonnasäästlikkuse, efektiivsuse ning kiirusega seotud aspekte. Suurenev ning eraisikute kätesse koonduv autokasutus sellele aga kindlasti hoogu sisse ei lükka.
Ainuüksi enam kui 450 000 elanikuga Tallinnas on arvel 200 000 autot, millest minimaalselt veerand sukeldub igapäevaselt pealinna tihedasse liikluskeerisesse. Kui lüüa ühe tunni jooksul kõikide ummikus olevate autode ja reisijate ajakulu kokku, siis ulatub see saja tunnini.
Kiire matemaatika näitab, et kuude või aastate lõikes läheb ummikutes istudes elust kaduma tohutu aeg. Näiteks Ameerika Ühendriikides veedavad autojuhid ummikus istudes aastas kokku keskmiselt 19 päeva, mis paari aastaga muutub juba mitmeks kuuks.
Linnaruumi perspektiivist vaadatuna on nukker näha mööda tänavaid sõitvaid autosid, kus lõviosa juhte viibib üksinda, sest see ainult süvendab ruumipuudust tänavatel.
Tulemuseks on aina suurenev müra, vibratsioon ning meeletu kogus õhku paisatud CO2 heitmeid, millel on sandistav mõju nii loodusele kui ka meie enda ja lähedaste tervisele. Heitgaaside hulk on sealjuures keskmiselt 130 grammi kilomeetri kohta, kui tugineda näiteks Eestis väga populaarsete sõidukite Škoda Octavia ning Toyota Avensise andmetele.
Mida toob kaasa vähenenud autokasutus?
Tallinnas on kokku ligi pooltuhat bussi ning mõnikümmend trammi. Bussid mahutavad keskeltläbi 60–70 inimest ning suuremad trammid isegi rohkem. Tihedamatel marsruutidel sõidavad bussid suhteliselt lühikese intervalli tagant, mis vähendab puupüsti täis olevate ühissõidukite tõenäosust.
Kui teoreetiliselt otsustaks enamik autojuhte ühel päeval bussi kasutada, muutuks linnaruum oluliselt vaiksemaks ja kenamaks. Õhk muutuks puhtamaks ning teekate ei kuluks nii kiiresti, ühtlasi loodaks sellega jalgratturitele ja jalakäijatele ohutum keskkond.
Uuringute kohaselt loovad investeeringud ühistransporti ka rohkem uusi töökohti, kui muudesse sektoritesse tehtud investeeringud.
Põhilise argumendina autojuhtide poolt tuuakse tõepoolest ajavõit, ent tipptundide ajal on transporditaristu edasi arenedes vahed pidevalt väiksemaks muutumas.
Kusjuures linna keskmes on paljud kohad ühistranspordiga paremini ligipääsetavad kui autoga, rääkimata parkimisest, mille peale bussikasutaja üldse mõtlema ei pea.
Tallinna näitel ei ole linnadel enam ainult ühte keskust, mille ümber oleks koondunud kogu raskuskese, vaid erinevad tõmbepiirkonnad on jaotunud üle linna laiali, nagu näiteks Ülemiste, Kristiine, Veerenni ja Mustakivi Tallinnas.
Koos sellega kaasneb ka tihedam pendelränne nende sõlmpunktide ümber. Sellega toimetulemiseks luuakse linna piiridele aina enam nn pargi & reisi tüüpi parklaid, mille abil soodustada käitumismalli, et inimesed jätaks auto linna serva ning liikleks edasi ühistranspordiga, vähendades seeläbi liikluskoormust ja ruumipuudust tänavatel.
Bussi või trammi asemel on võimalik kasutada ka alternatiivseid ja loodussõbralikke liikumisvahendeid. Erinevates linnades, näiteks Tartus, on järjest enam näha avalikult laenutatavaid jalg- ning tõukerattaid. Tallinnas on suvisel perioodil võimalik kasutada isegi meretaksot.
Autost loobumisel on tegelikult palju suurem globaalne mõju kui lihtsalt pangakontol kajastuvad väiksemad väljaminekud.
Rahvusvahelise Ühistranspordi Assotsiatsiooni (International Association of Public Transport — UITP) andmeil oleks meil võimalik üleminekuga ühistranspordile ja mootorita transpordiliikidele aastaks 2050 vähendada CO2 heitgaaside kogust 1,7 gigatonni võrra aastas, vähendades sellega ühtlasi linnasisese transpordi poolt tekitatavat heitkoguste hulka 40% võrra.
Indiviidi vaatepunktist on suurim võit otse loomulikult majanduslik, sest autoga seotud kulutused (kindlustus, ülevaatus, kütus, remont, liising jne) võtavad keskmise majapidamise eelarvest korraliku ampsu, mistõttu võimaldab selle pealt säästmine luua uusi võimalusi allesjääva raha sihipärasemaks kasutamiseks.
